Ajakirja Paat 2010 sügisnumbris ilmus artikkel Polarise kui jahi kohta, ning lisaks persoonilood osade jahtide ja nende kaptenite kohta. Paadi lahkel loal avaldame need artiklid ka siin järgemööda.
Polarise teine tulemine
Tekst Andres Aavik
Jahiomanik olemine, avamereregattidel osalemine ning piiramatu purjetamisrõõm pole sugugi ainult multimiljonäridele kättesaadav lõbu, tõestab varsti 30-aastaseks saav jahiklass, kodumaist päritolu „veerandtonnine” Polaris.
Aastal 2008 hääletasime koos elukaaslasega Haapsalus elu esimesele regatile kaasreisijateks. Seal nägime esimest korda purjetamas ka paati, mida kutsuti Polariseks. Sõit oli pikk ja lahket küüti pakkunud purjetajad jõudsid Polaristest põhjalikult pajatada. „Kaks pange vett kallutajatele ja üks pang roolimehele igalt lainelt“, muigasid kogenud võistluspurjetajad. Vene asi, ajast ja arust, liiga pöörane racer, mõtlesin ise. Aga midagi jäi hinge kriipima. Graatsilised sportlikud jooned ja uskumatu kergus, millega ta lainetel liugles. Seitse kuud hiljem olime sõbraga kahepeale Polarise omanikud. Algas üks vahvamaid perioode meie elus. Ja see kestab!
Kui esimene prototüüp nimega „Polaris“ 1984. aastal ilmavalgust nägi, ei osanud ehk keegi arvata, et see paaditüüp ka 26 aastat hiljem avamerepurjetamise Eesti meistritiitli napsata võib. Ilmavalgust, kusjuures, nägi Polaris esmakordselt Eestis, erinevatel andmetel on neid toodetud kokku ligi 400. Peamiselt ekspordiks, kuid juba on esimene paat ka Soomest tagasi ostetud ja peatselt Eesti lipu all seilamas. Soomes ja Lätis on Polarisi veel mitmeid müügis.
Täna on Polaristel purjespordis endiselt tähtis roll. Ja mitte ainult purjespordis vaid ka purjetamise edendamises üleüldiselt. 100 000 Eesti krooni eest on soovijal võimalik soetada purjejaht, mis sobib nii võistlemiseks kui ka õppimiseks. Ja miks mitte võisteldes õppimiseks? Täna, kõigest kaks hooaega peale Polarise soetamist, võime paarimehega julgelt väita, et teame purjetamisest ja jahi hooldamisest nii mõndagi. Kindlasti mitte võrdväärselt meestega, kes juba koolieelikust saati merd sõitnud, kuid meie õppimiskõver on kindlasti olnud väga järsk ning alustatud praktiliselt nullist.
Täna seilab Eesti vetel 22 Polaris tüüpi jahti, millest 16 on hooajal 2010 ka erinevate võistluste stardis nähtud. Arvestades paatkonnaks 4–7 meeskonnaliiget, on meil seega ligikaudu 120 Polarisel purjetajat. Tekkinud on omavahel tihedasti suhtlev seltskond, kes nii üksteist kui ka uusi tulijaid igati toetavad. Nõu ja jõuga. Alati on keegi, kel sarnane probleem või mure enne ette tulnud. Meil on aktiivne maililist ning peale igat võistlust on kõik „väikepaatnikud“ alati ühe laua taga. Säärast ühtsust ei ole üheski teises võistlusgrupis või klassis: jahtklubis tõstetakse kõik vabad lauad alati ühte ritta kokku.
—
Paadist. Polaris on konstrueeritud IOR 1/4‑ton reegli järgi, mis omal ajal võistluspaatide disainis suurt rolli mängis. Sellest tulenevalt on ta iseloomulikult ümara kerekujuga ning pikalt vee kohale ulatuva ahtriga, mis seilates veeliini pikendab. Pikkust on paadil napid 7,6 meetrit. Süvis 1,5–1,8 meetrit teeb ligipääsetavaks kõik peamised väikesadamad. Et tegemist on ikkagi puhastverd võistluspaadiga, on trimmivõimalusi rohkem, kui silm seletab. Teisisõnu on meeskonna kasutuses üle 20 erineva otsa, millele kõigile Polaris äärmiselt reipalt reageerib. Nendes orienteerumine võib aga paljude meeskondade jaoks alguses paras väljakutse olla. Pooli neist paljudes teistes paatides polegi, kuid nendega võib nii ära harjuda, et hiljem enam ilma ei oskagi.
—
Tegelikult on kõik Polarised erinevad. Olgu siis taglastuse, teki, kiilu või roolilehe poolest. Käituvad nad aga kaunis sarnaselt. Kuni aastani 1992 toodetud keredel on sisseplastitud tugevdusi natuke vähem ja magamiskoid on puidust. 1992. aastal ja hiljem toodetud mudelitel on pea vöörist ahtrini ulatuvad koid kere külge plastitud, need toimivad ka tugevdustena ja teevad paadi märksa jäigemaks. Samuti on kokpit ehk purjetajate peamine tööala, optimeeritud kreenis olemisele ning ka ruumi on märksa rohkem. Seniteadmata põhjustel on „uuema tüübi“ Polaristel ka rool veidi tundlikum ning meenutab oma käitumiselt pigem svertpaati kui kiiljahti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Polarised kõik võrdsed. Paljudel paatidel on standardne lehtkiil asendatud modernsema bulb-kiiluga, mis parandab püstuvust ja merekindlust. Paljudel on uue profiiliga roolilehed, mis tagavad parema kontrolli suure lainega. Suuremal osal Polaristest puudub igasugune sisustus, sõna „askeetlik” on siinkohal meelitus. Tavaliselt on ainsa mugavusena olemas madratsid. Miski muidugi ei takista omanikul paigaldamast tavapäraseid mugavusi nagu pliit, käimla ja kraanikauss. Aga reaalselt puudub selleks kõigeks vajadus – Eesti on väike ja tavaliselt jõuab piruka ning võileiva toel enne järgmisse sadamakõrtsi, kui supikeetmine hädavajalikuks muutub. Tualettruumi asemel on Polaristel pang ja seni pole veel kuulda olnud, et ka pirtsakamad daamid selle üle kurtnud oleks.
Vihje, miks Polaristel mugavustele palju mõeldud pole, annavad tema sõiduomadused. Mugavused kaaluvad. Sportjahi kaal on alati oluline, kuid kerge Polarise parimad küljed tulevad välja vaikses tuules. 1–4m/s on maagiline tuulevahemik, kus võib mööda sõita ka märksa suurematest ja muudes tingimustes kiirematest alustest. Suurim sõidurõõm on 5–7m/s tuulega, kus Polaris justkui tuule alla võtaks. Ta sõidab krüssus teravalt tuulde ning on allatuules krapsakas. Alates 8m/s on juba võimalik üksikutel suurematel lainetel allatuules glisseerida. See nõuab aga väga oskuslikku roolimehetööd ning spinnakerisoodi käsitlemist. Alates 10m/s on tuul juba natuke tugevam kui väikesele sportpaadile vaja ning vähese sõidukogemusega võib jäädagi kordamööda vasaku ja parema pardaga broachima (ehk edasiliikumise asemel tuule mõjul vette külili lükatud saada). Kui aga paadi üle kontrolli suudad säilitada, on adrenaliini rohkem kui küll. Kuidas ka purjesid ei sätiks, paat lihtsalt läheb. Kiirendus toimub pea hetkeliselt. Tunne on igakülgselt võrreldav kaasaegsete ultramodernsete sportpaatidega. Mis muidugi on hoopis teises hinnaklassis.
Juba teist aastat korraldatakse Eestis võistlusi, mis mõeldud eeskätt Polaristele, kuid on avatud ka teistele sarnaste omadustega purjejahtidele. Ametlikest palliarvestusega (s.o. võistluskoefitsient, mille saamiseks paadi ja purjede iga viimnegi mõõt piinliku täpsusega üle kontrollitakse) võistlustest on toimunud Veerandtonniste Karikas, kus juba kaks aastat järjest on selgitatud parimad lühirajal. Isekeskis on korraldatud ka mitmeid mitteametlikke palliarvestuseta võistlusi. Nii lühirajal kui ka spontaanselt valitud märkide vahel Tallinna lahel. Lühirajasõidus on aga Polarised kõige võrdsemad ning kiireimatel ja kogenuimatel on raskem pikalt eest ära „ujuda“. Seetõttu on just see kõige huvitavam ja pingelisem võistlusvorm. Oluline on sõita puhtas, segamata tuules, mitte olla sunnitud reeglitekohaselt konkurentidele teed andma ning mitte eksida manöövritega. Vaid aastatepikkuse kogemusega tulev peentrimm ei ole kindlasti tähtsaim. Kõige vahvam on aga see, et nii võib ühe märgi ümber kobaras olla kaheksa ühesugust paat – sagimist kui palju. Muidugi on Polarisel huvitav sõita ka pikemaid võistlussõite, kuna pea alati on kuskil lähedal teine sama tüüpi paat, millega mõõtu võtta.
Esimene samm oma paadi ostmiseni on alati väga valuline. Hind, varustus, merekindlus, käiguomadused – neid kõiki on väga raske omavahel kokku sobitada. Meie peamiseks kriteeriumiuks oli leida mõistuspärasesse hinnaklassi kuuluv paat, millel purjetama õppida. Tagantjärgi ja märksa kogenenumana ei oskaks ka nüüd paremat valikut teha, kui endiselt Polaris. Pealegi, Eesti asi ja osa meie purjetamisajaloost. Konkreetseid Polaris-klassi paate tutvustame lähemalt järgnevates ajakirja Paat osades.