Tiina Maalinn ja Vesileenu

aja­kiri Paat suvi 2011

Tõe­li­ne pärl Pola­ris­te ja kogu vee­rand­ton­nis­te võist­lus­jahti­de lae­vas­ti­kus  on vaiel­da­ma­tult jaht „Vesi­lee­nu“. Mit­te et jahi teh­ni­li­sed oma­du­sed olek­sid kui­da­gi eri­li­sed. Sära­vaks teeb „Vesi­lee­nu“ see, et tege­mist on 100% nais­kon­na­ga võist­le­va jahi­ga.

1991 a. Spor­di­lae­va­de kat­se­te­ha­ses val­mis­ta­tud pulb­kii­lu­ga Pola­ris tüü­pi jahi num­briga  EST-157 kodu­sa­da­maks on Roo­mas­saa­re.

Nais­kon­na aja­lu­gu algab aas­ta­st 2000, kui jaht „Len­nuk“ alus­tas oma ümber­maa­il­ma­rei­si. Sig­ne Rii­sa­lo küsis mees­telt sõit­miseks jahi „Vesi­len­nuk“ ja otsis nais­kon­na pea­le. Neli aas­tat hil­jem otsusta­ti soe­ta­da oma jaht. Tal­lin­nast lei­ti ja oste­ti Pola­ris nime­ga „Puu­ma“ ning kor­ral­da­ti ümber ris­ti­miseks nime­kon­kurss. Üks humoo­ri­kas Saa­re­maa aja­kir­ja­nik nime­tas nais­kon­da koge­ma­ta ühes artik­lis Vesi­lee­nu­deks. Tore ja sisu­kas nimi jäi kül­ge ja jaht oli­gi uue nime saa­nud. Võluv nais­kond on pur­je­ta­nud koos aas­ta­st 2000.  Esi­me­seks kap­te­niks oli Kris­tii­na Klaos, ala­tes 2009 Tii­na Maa­linn. Nais­kon­da kuu­lu­vad Sig­ne Rii­sa­lo, Pil­le Rünk, Kül­li Saard, Triin Sepp, esi­mes­teks abi­kä­teks Tee­le Nöps ja Kad­ri Tam­me.
Tii­na Maa­linn mai­nib naer­des, et „Vesi­lee­nu“ on ainus jaht, kes ka pur­je­ta­ja­te järel­kas­vu eest hoo­lit­seb – nimelt on siia­ni tra­dit­sioo­niks olnud, et iga tei­ne aas­ta sün­nib nais­kon­na­liik­me­te hul­gast kel­lel­gi laps. Prae­gu­seks on järel­kas­vu juba neli last.

Lisaks kor­ra­li­se­le iga-aas­ta­se­le hool­duse­le on jahi­le ikka jõu­du­möö­da ka ilu­ra­vi teh­tud, keret tugev­da­tud ning uusi pur­jeid soe­ta­tud, kuid min­git suu­re­mat ümber­ehi­tust ei ole ette võe­tud. Ain­saks olu­li­seks uuen­duseks on endist hin­ge­del ava­ne­vat ja suh­te­li­selt eba­mu­ga­vat kok­pi­ti luu­ki asen­dav uus ja noo­bel orgaa­ni­li­sest klaa­sist liug­luuk, mis nüüd ka päe­va­val­gu­se kaju­tis­se laseb.

Küsi­mu­se pea­le, miks jah­ti Tal­lin­nas­se ei too­da, kus ome­ti tihe­da­malt võist­lusi kor­ral­da­tak­se, vaid veen­du­nult Roo­mas­saa­re sada­mat eelis­ta­tak­se, vas­tab Tii­na, et siia­ni on olnud süda­me­lä­he­da­sem sel­li­ne pik­ka­de regat­ti­de stiil. Aga küsi­mus on nais­kon­nas jutuks olnud pea iga talv, nii et võib-olla on tule­vi­kus loo­tust „Vesi­lee­nut“ KJK regat­ti­del Tal­lin­na lahel näha. See oleks äär­mi­selt ter­vi­ta­tav, kuna tege­mist on kõva­de pur­je­ta­ja­te­ga – ena­mi­ke­le sama klas­si võist­lus­jahti­de­le on „Vesi­lee­nu“ aht­ri­pee­gel päris tut­tav vaa­te­pilt.

Juh­tu­mus­test merel mee­nu­tab Tii­na, kui­das üks­kord poo­lel teel Roo­mas­saa­rest Ruh­nu otsal mur­dus roo­li pal­ler ehk jäme täis­me­tal­list püst­võll, mis roo­li­leh­te ja tüü­ri­pin­ni seob. Hei­de­ti väl­ja triiv­an­kur ja helista­ti abi järe­le. Pii­ri­val­ve abi­ga puk­see­ri­ti jaht Ruh­nu, kus kaas­la­sed Saa­re­maa pur­jeklu­bist asen­duseks A 4 kir­ja­pa­be­ri suu­ru­se metall-lehe alla kee­vi­ta­sid. Mär­ki­mis­väär­ne on loo juu­res see, et kadu­nud roo­li­lehe kan­dis meri kuus näda­lat hil­jem Ruh­nu ran­da, kust see ka üles lei­ti ning kap­te­ni­le tea­da anti. Mõis­ta­gi oli sel­leks ajaks juba uus tel­li­tud ja ka alla pan­dud.

Näi­te­na nais­kon­na tar­gast ette­vaat­lik­ku­sest rää­gib Tii­na rega­tist, kus lähe­nev pagi osu­tus päris tuge­vaks tor­mi-iiliks, mis räsis kat­ki ligi viie­teist­küm­ne jahi pur­jed. Nais­kond võt­tis kõik pur­jed õigel ajal ära ning pää­ses vaid õõt­su­mi­se­ga.

Ome­ti­gi ei löö vap­per nais­kond võist­lus­ha­sar­dis vahel ka ris­ti ette. 2010 Muhu Väi­na vii­ma­sel, Virt­su – Dir­ha­mi eta­pil juh­tusin oma sil­ma­ga näge­ma, kui­das „Vesi­lee­nu“, must-puna­ne spin­na­ker uhkelt üle­val, kül­ma kõhu­ga otse üle Här­ja­maa mada­la kihu­tas. Hil­jem kal­dal tulid vanad mere­me­hed ligi, van­gu­ta­sid pead ja surusid nais­tel kätt.

Häid tule­mu­si on saa­dud  eri­ne­va­telt võist­lus­telt – 2007 Ees­ti Meist­ri­võist­lus­tel III koht ja Muhu Väi­na IV koht, 2010 Water­ga­te rega­ti II, 2010 Ruh­nu rega­ti  I koht ning 2010 Ava­me­re Kar­ki­ka­sar­ja V koht.

Küsi­mu­se­le, et mis laa­di köi­di­kud vah­vat nais­kon­da siis „Vesi­lee­nu“ kül­jes hoia­vad, vas­tab Tii­na, et just nimelt sel­li­ne väga sport­lik ja vei­di askeet­lik ole­mi­ne ning kind­las­ti ka vee­ran­dis­te mõnus ühi­ne suht­le­mi­ne. Ning mai­nib, et Pola­ris peab ikka päris suur jaht ole­ma, kui Rojas rega­til mah­tus õhtul kai ääres Vesi­lee­nu kaju­tis­se 11 ini­mest ja lõõts­moo­nik pea­le kauba.

Lõpe­tu­seks, kui palun Tii­nal vee­rand­ton­nis­te võist­lus­klas­si kon­ku­ren­ti­de­le mida­gi soo­vi­da, vas­tab Tii­na võlu­valt nae­ra­ta­des, et me/Vesileenu ole­me ka tagant vaa­da­tes väga ilu­sad.

Comments are closed.