Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat suvi 2012

Tiit Haag­ma nime pur­je­ta­mis­hu­vi­lis­te­le pike­malt tut­vus­ta­ma ei pea. Ees­ti pur­je­ta­mise „grand old man“ on võis­tel­nud prak­ti­li­selt kõi­ki­del võist­lus­jahti­del ning auhin­da­de loe­te­lu jaoks napiks käes­ole­vas loos ruu­mi. Tema jah­ti „Meri­kot­kas“ saab pida­da het­kel vist ain­saks Pola­ri­seks, mil­le­ga sõi­dab pur­je­ta­ja­te põlv­kond– vii­ma­sed aas­tad on roo­li­pin­ni hoid­nud Tiidu poeg Oli­ver Haagma.

Pola­ris „Meri­kot­kas“, pur­je­num­briga EST-200 on val­mis­ta­tud  Enno Tuvi­kese poolt 1978, kan­nab val­mis­ta­mis­numb­rit nr. 2 ning oli algu­pä­ra­selt ris­ti­tud „Suur Hall“. Tiit Haag­ma kät­te jõu­dis info müü­gis ole­vast jahist Enn Met­sa­ri kau­du ning võist­le­mise ees­mär­ki­de­ga sai­gi jaht ostetud.

Kui­das jaht uue nime sai, rää­gib Tiit muhe­le­des tore­da loo. Endi­ne nimi „Suur Hall“ tun­dus kui­da­gi sün­ge­või­tu. Kord vahe­tult pea­le jahi ostu  köö­gis istu­des ja jäi raa­dio­st kõr­va loo­dus­saa­de, kus paja­ta­ti kuuest Ees­tis ole­vast meri­kot­ka pesast. Tiit mõt­les vei­di ja otsus­tas, et olgu neid pesa­sid siis pigem seit­se. Jaht sai­gi ris­ti­tud ilu­sa nime­ga „Meri­kot­kas“.

Loo­mu­li­kult alusta­ti kohe võist­le­mist Muhu Väi­na rega­til ja võist­lus­tel Tal­lin­na lahel. Enno Tuvi­ke osa­les paar aas­tat pea­le jahi val­mi­mist Laa­do­ga rega­til, mis siis ka või­de­ti. „Meri­kot­ka“ mees­kon­nas on läbi aega­de osa­le­nud mul­je­ta­val­dav nime­ki­ri ees­ti pur­je­ta­mise suur­ni­me­dest – Ain Pome­rants, Hei­ki Tauts, Urmas Oja, And­res Laul ja pal­jud tei­sed. Loo­mu­li­kult olid nad juba enne head tegijad.

Tiit muhe­leb mee­nu­ta­des, et „Meri­kot­kas“ on olnud tõe­li­ne kot­ka­pe­sa, kust nii mõned­ki võim­sad pur­je­ta­jad on väl­ja lennanud.

Läbi aega­de või­de­tud mitu Ees­ti Meist­ri­võist­lus­te kari­kat ava­me­re­pur­je­ta­mises; mit­meid kor­di on või­de­tud Hel­sin­ki – Tal­linn regatt, Kot­ka juu­be­li­re­gatt jne. Detail­ne loe­te­lu läheks pikale.

Jahi teh­ni­li­sest kül­jest rää­ki­des on see oma­su­gus­te hul­gas ainus, mil­le kere­ma­ter­ja­lis on kasu­ta­tud süsi­nik­kiudu. Võrd­le­mi­si harul­da­ne lahen­dus Pola­ris jahti­de puhul annab kere­le hea vas­tu­pi­da­vu­se ja jäi­ku­se. Alg­selt leht­kii­lu­ga jahi­le valas Tiit oma käte­ga ühe Soo­me jahi­di­sai­ne­ri joo­nis­te jär­gi aas­tal 1997 pulb­kii­lu. Ette­võt­mise eest­ve­da­ja­teks olid Enn Nor­mak ja Urmas Kal­ju­vee. Tina saa­di ühe suu­re jahi demon­tee­ri­tud kii­lu kül­jest, val­mista­ti betoo­nist vorm ning kogu võrd­le­mi­si kee­ru­kas prot­sess toi­me­ta­ti kodu­õuel. Kii­lu kere­kin­ni­tu­se pol­ti­de­le sea­ti kum­mi­puk­sid amor­ti­deks, et kii­lu­le mõju­vad jõud keret kan­gu­ta­ma ei pää­seks. Pur­je­meist­ri jahil on ene­sest­mõis­te­ta­valt kor­ra­lik pur­je­ring, aga eks see, mis lii­gub, see kulub. King­sepp kan­nab ju kõi­ge kulu­nu­maid kin­gi. Groot kõi­ge uuema pur­je­na on val­mis­ta­tud kolm aas­tat tagasi.

Tore­da­test juh­tu­mis­test mai­nib Tiit Water­ga­te regat­ti, kus tan­de­mi­na jahi­ga „Edasi“ spin­na­ke­ri­de­ga fini­ši poo­le tul­di. Pär­nu laht oli kala­võrke täis, nagu ikka. Kor­ra­ga oli „Meri­kot­ka“ ees võr­gu­lipp ja ehk­ki üri­ta­ti möö­da sõi­ta, haa­kus võr­gu­nöör siis­ki pul­ba kül­ge. Võist­lus­tu­hi­nas oli pik­ka pusi­mist, enne kui pulb puh­taks saa­di ning sõi­tu jät­ka­ta sai. Seda, kes lõpuks või­tis, kas „Edasi“ või „Meri­kot­kas“, Tiit ei mäle­ta­gi. Nae­rab vaid, et oleks vast nali olnud üle finis­hi­joo­ne sõi­ta, võr­gu­lipp kii­lu­vees tolgendamas.

Tei­ne vah­va mäles­tus on mee­les Hall­ra­hu alt, kus võist­luse ajal lõi­ga­tes kii­lu­ga sahi­nal kruu­sasele mada­li­ku­le kin­ni sõi­de­ti. Käis ju tol­lel ajal kogu navi­gee­ri­mi­ne vaid kaar­di toel; ei olnud  elekt­roo­ni­kat abiks, nagu prae­gu. Tuu­le­ke oli ka vei­di nõr­ga­või­tu, et jah­ti mada­li­kult lah­ti saa­da oli tükk tege­mist. Läks siis Enn Nor­mak vet­te vaa­ta­ma, et kas äkki õnnes­tub lah­ti lüka­ta. Ujus ümber jahi paar kor­da ning järs­ku mär­ka­sid tei­sed, et üks hül­jes on päris lähe­da­le uju­nud ning vaatas seli­li, käpad rin­nal  seda toi­me­ta­mist pealt. Kära­tas siis Enn hülgele, et mida sa nae­rad seal, tule parem appi.

Ehk­ki Tiit võist­leb prae­gu päris mit­me­tel eri­ne­va­tel jahti­del ja on hin­na­tud stra­teeg ja trim­mer, on ome­ti „Meri­kot­kas“  süga­ve­le süda­me kül­ge kas­va­nud. Et Pola­ris­te lae­vas­tik elus ja loo­de­ta­vas­ti jär­jest kas­vav, on Tiit Haag­mal ütle­ma­ta hea meel. Kah­juks vii­di „Tuu­le­laul“ lau­lu­ga Vene­maa­le. Loo­da­me teda veel Ees­tis näha.

2005. aas­tal võt­tis „Meri­kot­ka“ roo­li­pin­ni Tii­dult oma­kor­da üle Oli­ver Haag­ma ning kohe kin­nis­tus ka mõte mees­kond kok­ku pan­na. Päris esi­me­seks võist­luseks oli Muhu Väin. Kas oli see edu­kas algus või puhas mere­õnn, iga­ta­hes saa­di Muhu Väi­nast kohe nel­jas koht, ei kraa­bi­tud põh­ja ega lõhu­tud tag­last. Kuid alles 2010 aas­tal sai Oli­ve­ri roo­li­tud „Meri­kot­kas“ tõsi­se­ma hoo sis­se. Et hal­li­trii­bu­li­ne jaht taas star­dii­nil koh­ta otsib, mär­ka­sid ka konkurendid.

Eks algu­ses käib ikka oma trim­mi leid­mi­ne ja jahi kal­lal nokit­se­mi­ne. Suu­re­maid töid pole ette võe­tud, ehk­ki Oli­ve­ri sõnul nõuab juba päris peh­me tekk kõvas­ti remon­ti. Tiit Haag­ma teab oma­kor­da rää­ki­da, et et lõpuni kor­ra­lik pole tekk jahi ehi­ta­mi­sest saa­ti olnud­ki, kuna esma­kord­selt teh­ti tekk paberkärjega.

Vii­mas­tel aas­ta­tel on võist­le­mist olnud vei­di pis­te­li­selt. Loo­da­me, et  „Meri­kot­kas“ tiivad taas kind­lalt väl­ja siru­tab ja tuu­le tiiba­des­se saab. Kind­las­ti soo­viks vee­rand­ton­nis­te lae­vas­tik teda tihe­da­mi­ni võist­lus­tel näha.

Kaks kap­te­nit, isa ja poeg, Tiit ja Oli­ver soo­vivad kon­ku­ren­ti­de­le ikka seda va para­jat tuult pur­je­des­se ning et Pola­ris­te vah­va kom­muun aina suureneks.

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat kevad 2012

„Gemma”

Mait Nigul ja Mar­gus Tam­mo­ja on koos pur­je­lau­da sõit­nud juba pik­ka aega. Mil­lal­gi hak­ka­sid sõb­rad vahel­duseks rahu­li­ku­mat alust otsi­ma, mil­le­ga saaks sõi­ta ka alla 8 m/s puhu­va tuu­le­ga. Mar­gus rää­kis jahiostu plaa­ni­dest juhus­li­kult ka Gea Pro­me­ti­le ning nii see läks­ki. Otsus Pola­ris-tüü­pi jahi kas­uks lan­ge­ta­ti tänu toi­mi­va­le ja üht­se­le kogu­kon­na­le ja mõist­li­ku­le hin­na­le. 2010. aas­ta keva­del soe­ta­ti­gi Mic­hael Klau­silt Pär­nu Jaht­klu­bist sobiv alus. 1990. aas­tal val­mi­nud pur­je­kas oli vaid paar hoo­ae­ga sõit­nud ning pea­le seda angaaris pak­su metal­li­tol­mu all seis­tes mere­le pää­su igatsenud.

Nime­ta ja numb­ri­ta jaht otsusta­ti ris­ti­da „Gem­maks“, nagu Põh­jak­roo­ni täht­ku­ju hele­daim täht, kui­gi see­kord koosta­ti nimi hoo­pis oma­ni­ke nime­täh­te­dest. Ris­ti­mis­tse­re­moo­nial lõi Gea õrn nai­se­kä­si šam­pu­se­pu­de­liga ahterstaa­gi roos­te­va­bast metal­list kere­kin­ni­tu­se­le mõl­gi sis­se. Loo­de­ta­vas­ti hoiab „Vana“ jah­ti tule­vi­kus hel­le­malt. 2010. aas­ta keva­del sai „Gem­ma“ pur­je­numb­riks EST-637. Jaht oli küll ori­gi­naal­kii­lust mas­ti­to­pi­ni täies­ti komp­lekt­ne, aga osa­deks lah­ti võe­tud. Kaa­sa anti lah­kelt jahi ori­gi­naal­joo­ni­sed, kuid lae­va kok­ku­pa­nek val­mis­tas värs­ke­te­le oma­ni­ke­le paras­ja­gu pea­va­lu. Eks tar­ge­ma­telt saa­di abi ka. Pikalt seis­nud plo­kid-pelid-sii­nid vunt­si­ti uues­ti töö­kor­da, vahe­ta­ti otsad ja hää­lesta­ti elekt­roo­ni­kat. Vee­alu­ne osa sai enne vet­te lask­mist hoo­le­ga puhas­ta­tud, krun­di­tud ja vär­vi­tud; tekk ja par­dad olid aga nii­võrd heas kor­ras, et vaja­sid ainult pese­mist. Oma­ni­kud mär­givad mui­gel­sui, et jahil on alles vaid üks teha­se ori­gi­naa­lots, mis spin­na­ker­poo­mi alla­tõm­be aus­ta­vat üles­an­net täi­dab. Esi­me­sel hoo­ajal hoi­ti jah­ti TOP‑i sada­mas ning käi­di Tal­lin­na lahel proo­vi­mas ja trim­mi­mas. Kaa­sa sõi­de­ti mõnel­gi võist­lusel, seal­juu­res edu­kalt ka vee­rand­ton­nis­te lühi­ra­ja­võist­lusel ehk Kuld­se Sang­pom­mi rega­til ja Prang­li rega­til. Kuna võist­lus­ko­ge­mu­si oli vähe, siis käi­di „Meri­hun­di“ võist­kon­nas kätt proo­vi­mas ja harjutamas.

2011. aas­ta võist­lus­hoo­ajaks koli­ti Kale­vi Jaht­klu­bi sada­mas­se teis­te vee­rand­ton­nis­te sek­ka, saa­di ORC mõõ­du­ki­ri, mis annab „Gem­ma“ GPH-ks 730,3. Osa võe­ti ena­mus­test KJK regat­ti­dest ning Muhu Väi­nast. Mees­kon­da lisan­dusid Mari Koger ja Illi­mar Tru­verk. Roo­li­pin­ni hoi­dis hoo­a­ja esi­me­sel poo­lel Juhan Idanurm.

Vah­va­test juh­tu­mis­test merel paja­tab Mar­gus suve­päe­vast, kus Aeg­na all lae­va­tee ser­val sei­la­tes äkki puna­ne kiir­ka­ta­ma­raan just­kui tead­li­kult suu­na „Gem­ma“ pea­le võt­tis ja muud­kui lähe­nes. Kas oli tege­mist juhu­se või „Vana“ vin­ger­pus­si­ga, seda tea­da ei saa­gi, iga­ta­hes tun­dus täis­kii­ru­sel sõi­tev laev „Gem­mast“ napi vee­ran­di kaa­beltau kau­gu­selt möö­du­vat. Pol­nud­ki muud teha, kui jaht vööriga vas­tu lai­net kee­ra­ta. Järg­nev teki­tas amee­ri­ka mäge­del üles-alla sõit­mise tun­de küll, aga ei rohkemat.

„Gem­ma“ algava hoo­a­ja plaa­ni­dest rää­ki­des on mees­kond muhe­le­des napi­sõ­na­li­ne. Kui­gi võist­le­val jahil on uuen­da­mist ja paran­da­mist vaja­va­te osa­de loe­te­lu pikk, sei­sab nime­kir­ja algu­ses pea ala­ti halas­ta­ma­tult uute pur­je­de küsi­mus. Vahe­ta­mist vajab pea ter­ve pur­je­ring, esi­m­ese hoo­ga groot ning siis ribu­ra­da pidi ees­pur­jed. Sel­le kal­lal töö käib ja loo­de­ta­vas­ti näe­me „Gem­mat“ hoo­a­ja ava­võist­lusel star­di­lii­nil juba uute pur­je­de­ga. Hea­de­le kon­ku­ren­ti­de­le ORC nel­jandast gru­pist soo­vivad Gea, Mar­gus ja Mait aga mõnu­sat tuult ning lisa­vad, et kül­lap mär­gis näeme.

„Loviise”

„Lovii­se“ alus­tas tee­kon­da Pär­nust Tal­lin­nas­se 2009. aas­ta sep­temb­ris. Ostu­te­hing oli teoks saa­nud nädal varem ja uuteks oma­nikeks Mar­tin Rääk, Kris­to Kask ja Eiko Oja­la. Mar­tin ja Kris­to olid Pär­nus mõned aas­tad mini­ton­nik „Tea” mees­kon­nas sõit­nud. Et mees­te põhi­te­ge­vus oli Tal­lin­nas, aga mere­pi­sik kül­jes, oli müü­gis ole­va vee­rand­ton­ni­se „Lovii­se“ otsa komis­ta­mi­ne asjaolu­de õnne­lik kok­ku­sat­tu­mi­ne. Eiko käis „Lovii­se” endi­se oma­ni­ku Tee­du­ga proo­vi­sõi­dul ja otsus jaht soe­ta­da sai kin­del. Kas jaht osta üksin­da või kel­le­ga­gi koos, Eiko veel ei tead­nud. Mõni kuu hil­jem sel­gusid ka Mar­ti­ni ja Kris­to plaa­nid ning ühi­ne tehing teh­ti teoks.

„Lovii­se“ (algu­selt „Lilian“) aja­lu­gu on põh­ja­li­ku­malt kir­jel­da­tud jahi kodu­le­he­kül­jel http://loviiseyacht.wordpress.com ning ühe rari­teet­se arte­fak­ti­na on Mar­ti­ni käes lae­nuks ka jahi esi­mes­te oma­ni­ke poolt detail­selt täi­de­tud logi­raa­mat. 1995. aas­tal val­mi­nud Pola­ris „Lovii­se“ oli ostu­het­kel heas kor­ras, kuid ain­sa­na tea­daole­va­test Pola­ris­test lühe­ma teki­peal­se mas­ti­ga ja nudi­tud kii­lu­ga. Et eel­ne­va­tel hoo­ae­ga­del jahil pur­je­num­briga EST-194 ORC mõõ­du­kir­ja pol­nud, siis saa­di LYS 1,02. 2011. aas­tal sai jaht uue mas­ti, leht­kii­lu ori­gi­naal­pik­kus taas­ta­ti ning teh­ti teki­peal­seid parendustöid.

Kap­te­niks on Mar­tin, kel­lel mere­sõi­du­ko­ge­must teis­test gram­mi võr­ra enam ning mees­kon­da kuu­lub lisaks Kris­to­le ja Eiko­le veel ka Kevin Vil­lem. Algul kes­ken­du­ti roh­kem huvi­pur­je­ta­mise­le, kuid ka regat­ti­dest võe­ti osa. Pike­ma­teks mere­sõi­tu­deks on siia­ni Muhu Väin, Ran­na­root­si regatt ning mõnusad huvi­sõi­dud Kaber­nee­me ja teis­tes­se Ees­ti sada­ma­tes­se. Mar­tin paja­tab, kui­das ühe esi­m­ese retke ajal sai „Lovii­se­ga“ tuge­va tuu­le­ga Virt­su jahi­sa­da­mas­se sis­se sõi­de­tud. Kuna tuul oli merelt ja sis­se­sõit tea­daole­valt kit­su­ke, pidi moo­toriga täie hoo­ga mine­ma, et jaht tuu­le­ga mada­li­ku­le ei trii­viks. 180-kraa­di­ne kan­na­kas täis­hoo­ga tuli sui­sa ele­gant­selt väl­ja ja just­kui roo­li­me­helt küsi­ma­ta, võt­tis „Lovii­se“ tal­le mõel­dud koha kai ääres kahe jahi vahel sis­se. Sel­lest ajast usub Mar­tin „Lovii­se“ tar­kust ja oskust oota­ma­tu­te olu­kor­da­de­ga toi­me tul­la. Muu­hul­gas on „Lovii­se” par­dal fil­mi­tud muu­si­ka­vi­deo Mari Kal­kuni lau­lu­le „Hom­mi­ku­val­ge“.

Jahi kodu­sa­da­maks on Nob­less­ner, mida „Lovii­se“ mees­kond ka kii­dab nii tal­ve­hoius­ta­mise kui ka hool­dus­töö­de osas. Küll teeb muret aga lai­ne, mis sada­ma akva­too­riu­mis­se kor­ra­li­kult sis­se lööb ja jah­ti kin­ni­ta­misel eri­list hool­sust nõuab.

Küsin, kas tule­val hoo­ajal „Lovii­set“ ka kol­ma­päe­va­ku­te star­di­sa­gi­nas koha­ta saab. Vas­tuseks vaa­tab Kris­to mõt­li­kult just­kui sine­ta­va­te kau­gus­te poo­le ning arvab, et kül­lap vist, aga roh­kem meelt­möö­da on „Lovii­se“ mees­kon­na­le siis­ki pike­mad ava­me­re­sõi­dud. Ning et vah­va oleks koos teis­te­ga ka mõni pikem eskaad­ri­sõit ette võt­ta. Vee­rand­ton­nis­te lae­vas­ti­ku­le ja pur­je­ta­ja­te kogu­kon­na­le ter­vi­ku­na soo­vib aga „Lovii­se“ mees­kond üht­last tuult pur­je­des­se ja jahi esi­m­ese oma­ni­ku mõt­te­te­ra tsi­tee­ri­des „kas­või 1 sen­ti­mee­ter vett kii­lu alla – aga, et oleks kogu aeg!“.

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat talv 2011

„Juko“ ja Ilya teed ris­tusid pea 6 aas­tat tagasi. Kuna pur­je­ta­mi­ne oli tut­tav juba lap­se­põl­vest, siis ei olnud pik­ka mõt­le­mist ning jaht sai­gi oste­tud. Vee­rand­ton­ni­se, algu­pä­rast nime kand­va Pola­ris-tüü­pi jahi ehi­tus­aas­ta on 1990. 

Juko on on jaht­klu­bi „Balt­sail“ lii­ge, kan­nab pur­je­numb­rit EST-405 ning kodu­sa­da­maks on Piri­ta. Juko kodu­le­he­kül­jelt est405.blogspot.com saa­me tea­da ka „Juko“ kere­numb­ri, 83. Esi­me­ne pikem sõit oli 2006. aas­ta Muhu Väi­na regatt. Nagu algu­ses ikka, õppi­si­sid jaht ja mees­kond kok­ku sobi­ma ning üle­sõi­dust Tal­lin­nast Pär­nus­se kuju­nes paras seik­lus. Ilm, tuul, navi­gat­sioon ja madal Väiname­ri tegid vast­se­le mees­kon­na­le hea koolituse.

Ilya paja­tab, et 2007. aas­tal Muhu Väi­na rega­til Ruh­nust Roo­mas­saa­re­de sõi­tes kan­dis suur külg­lai­ne „Juko“ oota­ma­tult ja päris suu­re hoo­ga kii­lu­ga kivi­des­se. Pilt ole­vat päris hir­mus olnud, kii­lu kere­kin­ni­tus vään­du­nud ja lah­ti. Omal jõul saa­di jaht siis­ki lah­ti ning too­di tur­va­li­selt kodu­sa­da­mas­se. Haka­ti nupu­ta­ma, mida kii­lu­ga pea­le haka­ta. Kas paran­da­da kan­na­ta­da saa­nud ole­mas­olev leht­kiil või teha jahi­le soo­tuks pulb­kiil. Otsusta­ti mit­me­tel põh­jus­tel pulb­kii­lu kas­uks. Ise teh­tud arvu­tus­te ja joo­nis­te jär­gi vala­ti pul­ba osa ise suvi­las lii­va­vor­mi. Oli tegi­ja­te sõnul paras­ja­gu kee­ru­li­ne ja aja­ma­hu­kas, samas ka lõbus ette­võt­mi­ne. Töö sai aga teh­tud, pulb vala­tud ning jahi­le uus kiil alla pandud.

Kapi­taal­selt remon­di­ti 2010 – 2011 tal­vel ka jahi kere vee­alu­ne osa ja kiil. Kuu­lu jär­gi teh­ti kii­lu­leh­te ka laiemaks, aga tões­ta­tud see pole ja ega siis tegi­jad oma sala­dusi nii­sa­ma otse väl­ja ei räägi.

Jahil pea­le kii­lu­töö­de suu­re­maid ümber­ehi­tusi teh­tud ei ole – mast on ori­gi­naal, sei­sev tag­las liht­salt kor­ra­li­kult hool­da­tud. Alg­selt suh­te­li­selt peh­me kere on saa­nud sis­se­poo­le tugev­dused. Pur­jed on tel­li­tud Sankt-Peter­bur­gist, mis mees­kon­na sõnul nii häs­ti ei õnnes­tu­nud, kui loo­de­ti. Sel­le eest on „Juko“ tänu pur­je­de puna­ka­le too­ni­le võist­lusel ka tiht­tuu­les sõi­tes kau­gelt äratuntav.

Põhi­mees­kon­da kuu­lu­vad pea­le Ilya veel Alan Kõdar, Aljek­sandr Derz­hits­kij, Hasan Melikov, And­rej Kula­kov, Alek­sej Milek­hin. Kõik on noo­rus­põl­ves jaht­klu­bis Balt­sail pur­je­spor­di­ga tegelenud.

Sek­ka Tal­lin­na lahel võist­le­mise­le käivad „Juko“ liik­med vahel­duseks Mosk­vas rega­til „Who is Who“ (www.wiwrace.ru). Rega­til võis­tel­datkse ainult Lase­ri­tel ja Lut­ši­del, mil­le anna­vad kor­ral­da­jad ning rega­ti ajal vahe­ta­vad võist­le­jad ausa tule­mu­se nimel paa­te. Ilya tuli 2009. aas­tal toi­mu­nud rega­tilt koju peavõiduga.

Juko mees­kond on aas­ta­tel 2009 ja 2010 osa­le­nud ka Hor­vaa­tias tšar­ter­fir­ma­de poolt hilis­ke­va­del kor­ral­da­ta­val Bava­ria-tüü­pi jahti­de rega­til (http://www.bavaria-cup.ru/,) mis sel­li­se tore­da puh­ku­se­võist­luse vahe­peal­se for­maa­di­na ole­vat väga­gi tore üri­tus. Aas­tal 2010 tul­di rega­tilt koju I koha­ga. Keva­del plaa­ni­tak­se koos osa võt­ta ana­loog­sest Hor­vaa­tias toi­mu­vast rega­tist Euro­re­gat­ta 2012 ( http://www.euroregatta.eu/en/).

Küsi­mu­se­le, kas „Juko“ ORC 2012 MM‑l osa­le­da kavat­seb, loo­mu­li­kult sel­get vas­tust ei tule. Hetkeks löö­vad sil­mad küll sära­ma, aga kül­lap paneb aeg asja pai­ka. Suvis­tel regat­ti­del on osa­le­tud roh­kem aega- kui jõu­du­möö­da, pari­mad tule­mu­sed on pur­je­ta­tud ena­mas­ti lühi­rada­del. E4 Cap­rice Cup 2011 saa­vu­ta­ti II koht.

Kon­ku­ren­ti­de­le soo­vib Ilya tuult pur­je­des­se ning kõi­ke head, mida aga soo­vi­da kan­na­tab, kuna ilma nen­de­ta ei saa ju kui­da­gi võistelda.

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat sügis 2011

Jaht „Edasi“ kap­ten Koit Pauts’i juh­ti­misel on prae­gu Pola­ris­te lae­vas­ti­ku vaiel­da­ma­tult kõi­ge kii­rem alus. Seda­võrd, et pike­ma­te dis­tant­si­ga võist­lus­tel saa­vad ena­mus jah­te luge­da rega­ti õnnes­tu­nuks, kui nad võist­luse väl­tel „Edasi“ spin­na­ke­ri vär­ve suu­da­vad eristada.

Küsin siis ette­vaat­li­kult,  et kas kii­ru­se põh­jus võib-olla eri­ti inno­va­tiiv­se­te lahen­dus­te kasu­ta­mi­ne jahi ehi­tu­ses või koguni on kap­te­nil koguni sala­le­pe Vana enda­ga. Ei mida­gi üle­loo­mu­lik­ku, vas­tab Koit muhe­le­des. Nojah, eks igal kap­te­nil on omad saladused…..

Pur­je­numb­ri EST ‑11 all sõi­tev Haap­sa­lu jaht „Edasi“ on aas­tal 1985 val­mi­nud tei­se Pola­ri­se­na ning kan­nab siia­ni algu­pä­rast nime. Alg­selt Haap­sa­lus Lää­ne Kalu­ri­le kuu­lu­nud jaht oste­ti mees­kon­na pea­le ära esi­m­ese kap­te­ni Tõnis Tel­le­ri eest­ve­da­misel. Nagu ikka, sõi­de­ti ja võis­tel­di esi­mes­tel aas­ta­tel kodu­võist­lus­tel ning esi­me­sel suu­re­mal rega­til nagu Muhu Väin osa­le­ti 1996.

Jah­ti on paran­da­tud ja täius­ta­tud ka ning mit­te vähe. Pea­le teist Väi­na teh­ti esi­me­ne uuen­dus­ring, vahe­ta­ti leht­kiil bul­ba vas­tu ning soe­ta­ti uus pur­je­ring. Kere ja teki kin­ni­tus tugev­da­ti liim­lii­te­ga ning algu­pä­rast suh­te­li­selt pehmet keret jäi­gasta­ti põh­ja­li­kult. Pur­je­dest on het­kel kasu­tusel tei­ne ring groo­ti ja kol­mas ring genuat.

Mees­kon­da kuu­lu­vad Sulev Oolup, Jüri Raag­maa, Gar­ry Vas­ser ja Aso Koris. Algu­sest pea­le „Edasi“ roo­li­pin­ni hoid­nud Koit Pauts hak­kas seit­se aas­tat tagasi ka kap­te­ni vas­tu­tus­ri­kas koor­mat kand­ma. Minu küsi­mu­se pea­le, et kas võist­luse ajal mees­kon­na­ga ka stra­tee­giat aru­ta­tak­se vas­tab Koit, et eks aru­te­lu käib ikka, kõik koge­nud sõit­jad, kuid kii­red otsu­sed jää­vad ikka roh­kem roo­li­mehe kanda.

Tren­ni väga plaa­ni­pä­ra­selt „Edasi“ mees­kond ei tee, hoo­aeg algab juuni algu­ses Haap­sa­lus lühi­ra­ja­võist­lu­se­ga ning eks seal see tal­ve­uni väl­ja tuu­lu­ta­tak­se. Suve jook­sul proo­vi­tak­se  jõu­du – , aega- ja või­ma­lust möö­da ikka kõi­ki­del suu­re­ma­tel võist­lusel osa­le­da.  Eks ka mees­kon­na pika­aja­li­ne ja sujuv koos­töö  on võist­lus­tel on edu taganud.

Kar­va­se­ma­test  juh­tu­mis­test  merel mee­nu­tab Koit mas­ti mur­du­mist 2009 aas­tal pea­le Water­ga­te rega­ti star­ti kui puru­nes sise­mi­ne vant. Et tuul taga­last räsib, on merel enam-vähem tava­li­ne. Nii läks õnneks Suur­sa­da­ma – Oris­saa­re eta­pil, kus spin­ni­ot­sal mõõ­du­kas tuul kor­ra­ga puhan­gu­ti kuni 20–30 m/s tõu­sis. Õnne­kom­bel jõu­ti spin­na­ker õige­aeg­selt maha kor­ja­ta ning jaht ter­veks jätta.

Võist­lus­hoos sõi­de­tak­se sage­li ris­ki pii­ril ja vahel vei­di kau­ge­ma­gi. Nii min­di mada­la vee­ta­se­me­ga 2010 Kes­su rega­ti ajal Pinuk­se pools­saa­re juu­rest para­jat tuult võt­ma ja krõ­bi­se­ti kii­lu­ga üle kruu­sa­kün­ka. Aga pea­le krii­mu­de mida­gi hul­le­mat ei juh­tu­nud ning risk oli kari­kat väärt – võit tuli koju.

Regat­ti­del on saa­vu­ta­tud nii pal­ju poo­diu­mi­koh­ti, et Koit esi­m­ese hoo­ga neid üles luge­da ei mäle­ta­gi. Ehk siis nagu võist­lus­pur­je­ta­jad nae­ra­vad, et auhin­na­ka­pil ei lähe uksed kin­ni. Mär­ki­mist vää­rivad neist ehk järg­mised: „Edasi“ on 6 kord­ne Muhu Väi­na võit­ja, 4 kor­da on või­de­tud Water­ga­te regatt ning 2 kord­ne Ees­ti Ava­me­re kari­ka­sar­ja võitja.

Küsin, et kas „Edasi“ plaa­nib ka 2012 Heli­sin­gis ORC MM-il osaleda.
Noh, nii 50–50% tõe­näo­su­se­ga, muigab kapten.

Esi­tan lõpe­tu­seks küsi­mu­se, et mis siis vee­ran­di­se jahi kül­jes hoiab (Koit on sõit­nud ka X‑34‑l või­du­kalt nii Bal­tic Offs­ho­re Week rega­til ja Bal­tic Open Regatta’l) ja mida hää­de­le kon­ku­ren­ti­de­le öelda-soovida.

Vee­rand­ton­ni­se Pola­ri­se peal hoiab Koi­tu hea ja mõnus mees­kon­na­tun­ne ning kam­ba­vaim. Ning kon­ku­ren­ti­de­le soo­vib Koit Pauts nae­ra­ta­des ikka head päri­tuult purjedesse…

aja­kiri Paat suvi 2011

Tõe­li­ne pärl Pola­ris­te ja kogu vee­rand­ton­nis­te võist­lus­jahti­de lae­vas­ti­kus  on vaiel­da­ma­tult jaht „Vesi­lee­nu“. Mit­te et jahi teh­ni­li­sed oma­du­sed olek­sid kui­da­gi eri­li­sed. Sära­vaks teeb „Vesi­lee­nu“ see, et tege­mist on 100% nais­kon­na­ga võist­le­va jahiga.

1991 a. Spor­di­lae­va­de kat­se­te­ha­ses val­mis­ta­tud pulb­kii­lu­ga Pola­ris tüü­pi jahi num­briga  EST-157 kodu­sa­da­maks on Roomassaare.

Nais­kon­na aja­lu­gu algab aas­ta­st 2000, kui jaht „Len­nuk“ alus­tas oma ümber­maa­il­ma­rei­si. Sig­ne Rii­sa­lo küsis mees­telt sõit­miseks jahi „Vesi­len­nuk“ ja otsis nais­kon­na pea­le. Neli aas­tat hil­jem otsusta­ti soe­ta­da oma jaht. Tal­lin­nast lei­ti ja oste­ti Pola­ris nime­ga „Puu­ma“ ning kor­ral­da­ti ümber ris­ti­miseks nime­kon­kurss. Üks humoo­ri­kas Saa­re­maa aja­kir­ja­nik nime­tas nais­kon­da koge­ma­ta ühes artik­lis Vesi­lee­nu­deks. Tore ja sisu­kas nimi jäi kül­ge ja jaht oli­gi uue nime saa­nud. Võluv nais­kond on pur­je­ta­nud koos aas­ta­st 2000.  Esi­me­seks kap­te­niks oli Kris­tii­na Klaos, ala­tes 2009 Tii­na Maa­linn. Nais­kon­da kuu­lu­vad Sig­ne Rii­sa­lo, Pil­le Rünk, Kül­li Saard, Triin Sepp, esi­mes­teks abi­kä­teks Tee­le Nöps ja Kad­ri Tamme.
Tii­na Maa­linn mai­nib naer­des, et „Vesi­lee­nu“ on ainus jaht, kes ka pur­je­ta­ja­te järel­kas­vu eest hoo­lit­seb – nimelt on siia­ni tra­dit­sioo­niks olnud, et iga tei­ne aas­ta sün­nib nais­kon­na­liik­me­te hul­gast kel­lel­gi laps. Prae­gu­seks on järel­kas­vu juba neli last.

Lisaks kor­ra­li­se­le iga-aas­ta­se­le hool­duse­le on jahi­le ikka jõu­du­möö­da ka ilu­ra­vi teh­tud, keret tugev­da­tud ning uusi pur­jeid soe­ta­tud, kuid min­git suu­re­mat ümber­ehi­tust ei ole ette võe­tud. Ain­saks olu­li­seks uuen­duseks on endist hin­ge­del ava­ne­vat ja suh­te­li­selt eba­mu­ga­vat kok­pi­ti luu­ki asen­dav uus ja noo­bel orgaa­ni­li­sest klaa­sist liug­luuk, mis nüüd ka päe­va­val­gu­se kaju­tis­se laseb.

Küsi­mu­se pea­le, miks jah­ti Tal­lin­nas­se ei too­da, kus ome­ti tihe­da­malt võist­lusi kor­ral­da­tak­se, vaid veen­du­nult Roo­mas­saa­re sada­mat eelis­ta­tak­se, vas­tab Tii­na, et siia­ni on olnud süda­me­lä­he­da­sem sel­li­ne pik­ka­de regat­ti­de stiil. Aga küsi­mus on nais­kon­nas jutuks olnud pea iga talv, nii et võib-olla on tule­vi­kus loo­tust „Vesi­lee­nut“ KJK regat­ti­del Tal­lin­na lahel näha. See oleks äär­mi­selt ter­vi­ta­tav, kuna tege­mist on kõva­de pur­je­ta­ja­te­ga – ena­mi­ke­le sama klas­si võist­lus­jahti­de­le on „Vesi­lee­nu“ aht­ri­pee­gel päris tut­tav vaatepilt.

Juh­tu­mus­test merel mee­nu­tab Tii­na, kui­das üks­kord poo­lel teel Roo­mas­saa­rest Ruh­nu otsal mur­dus roo­li pal­ler ehk jäme täis­me­tal­list püst­võll, mis roo­li­leh­te ja tüü­ri­pin­ni seob. Hei­de­ti väl­ja triiv­an­kur ja helista­ti abi järe­le. Pii­ri­val­ve abi­ga puk­see­ri­ti jaht Ruh­nu, kus kaas­la­sed Saa­re­maa pur­jeklu­bist asen­duseks A 4 kir­ja­pa­be­ri suu­ru­se metall-lehe alla kee­vi­ta­sid. Mär­ki­mis­väär­ne on loo juu­res see, et kadu­nud roo­li­lehe kan­dis meri kuus näda­lat hil­jem Ruh­nu ran­da, kust see ka üles lei­ti ning kap­te­ni­le tea­da anti. Mõis­ta­gi oli sel­leks ajaks juba uus tel­li­tud ja ka alla pandud.

Näi­te­na nais­kon­na tar­gast ette­vaat­lik­ku­sest rää­gib Tii­na rega­tist, kus lähe­nev pagi osu­tus päris tuge­vaks tor­mi-iiliks, mis räsis kat­ki ligi viie­teist­küm­ne jahi pur­jed. Nais­kond võt­tis kõik pur­jed õigel ajal ära ning pää­ses vaid õõtsumisega.

Ome­ti­gi ei löö vap­per nais­kond võist­lus­ha­sar­dis vahel ka ris­ti ette. 2010 Muhu Väi­na vii­ma­sel, Virt­su – Dir­ha­mi eta­pil juh­tusin oma sil­ma­ga näge­ma, kui­das „Vesi­lee­nu“, must-puna­ne spin­na­ker uhkelt üle­val, kül­ma kõhu­ga otse üle Här­ja­maa mada­la kihu­tas. Hil­jem kal­dal tulid vanad mere­me­hed ligi, van­gu­ta­sid pead ja surusid nais­tel kätt.

Häid tule­mu­si on saa­dud  eri­ne­va­telt võist­lus­telt – 2007 Ees­ti Meist­ri­võist­lus­tel III koht ja Muhu Väi­na IV koht, 2010 Water­ga­te rega­ti II, 2010 Ruh­nu rega­ti  I koht ning 2010 Ava­me­re Kar­ki­ka­sar­ja V koht.

Küsi­mu­se­le, et mis laa­di köi­di­kud vah­vat nais­kon­da siis „Vesi­lee­nu“ kül­jes hoia­vad, vas­tab Tii­na, et just nimelt sel­li­ne väga sport­lik ja vei­di askeet­lik ole­mi­ne ning kind­las­ti ka vee­ran­dis­te mõnus ühi­ne suht­le­mi­ne. Ning mai­nib, et Pola­ris peab ikka päris suur jaht ole­ma, kui Rojas rega­til mah­tus õhtul kai ääres Vesi­lee­nu kaju­tis­se 11 ini­mest ja lõõts­moo­nik pea­le kauba.

Lõpe­tu­seks, kui palun Tii­nal vee­rand­ton­nis­te võist­lus­klas­si kon­ku­ren­ti­de­le mida­gi soo­vi­da, vas­tab Tii­na võlu­valt nae­ra­ta­des, et me/Vesileenu ole­me ka tagant vaa­da­tes väga ilusad.

Tekst: And­res Aavik / aja­kiri Paat kevad 2011

Õues on 20 kraa­di kül­ma ja huba­ses koh­vi­kus koh­tu­vad kap­te­nid pole neli kuud merel käi­nud.  Sun­ni­tud tugi­too­li­sport­la­sed. Aga just tugi­too­li­sportlase­na alus­tas ka kap­ten Jaan Tii­de­mann. See­jä­rel hak­kas üli­koo­li kõr­valt sõit­ma pur­je­lau­da ning sealt oma­kor­da jõu­dis Torna­do klas­si kata­ma­raa­ni­ni. Kuid pida­ma jäi vaid aastaks.

Aas­tal 2004 ostis Jaan oma esi­m­ese Pola­ri­se ja kaas­ree­de­riks sai Mar­gus Žuravl­jov. Alu­seks pol­nud aga mit­te „Blanca”, vaid hoo­pis „Vesi­len­nuk”. Mar­gus tõi mees­kon­da oma isa, Pee­ter Sini­väl­ja ning kaks koge­nud jää­pur­je­ta­jat. „Õpi­poiss-jobu-oma­nik“, muhe­leb Jaan mee­nu­ta­des. Aas­ta­te jook­sul kogu­nes aga kõvas­ti koge­mu­si ning tipp­het­ke­deks olid pronks­me­da­lid kahelt jär­jes­ti­ku­selt Ees­ti Meist­ri­võist­lus­telt ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väi­na regatilt.

Kõi­gil Pola­ris­tel on oma ise­loom ja just see­tõt­tu jäi võist­lus­tel sil­ma „Blanca”. Ta tun­dus kui­da­gi teist­su­gu­ne, just­kui eba­mai­se ole­ku­ga, too­res võist­lus­paat. Ka „Vesi­len­nuk” oli täp­selt sama tüü­pi, ome­ti teist­su­gu­ne. Kui „Blanca” see­jä­rel müü­ki tuli, tea­dis Jaan kohe, et peab ta ära ost­ma. Ka üle­jää­nud mees­kond lii­kus edasi. Suu­re­mas­se paa­di­klas­si, kus kaju­tis püs­ti saab seis­ta ning ka supi­po­ti tule­le pan­na. Oli aeg moo­dus­ta­da päris oma mees­kond ning ühes­koos uut paa­ti vaa­ta­ma minna.

Uueks mees­kon­naks said kap­te­ni kaa­sa Ellen, Marek, And­res ja Tar­mo. Esi­me­ne koh­tu­mi­ne  ei olnud mida­gi suur­su­gust. Kai peal ja tuu­le käes. Hall, räsi­tud ole­mi­se­ga, poo­le­nis­ti vett täis ning kaju­ti sei­nad hal­li­tu­se­ga kae­tud… Uut mees­kon­da oli ras­ke veen­da, et sää­ra­ne „pele­tis“ tuleb kind­las­ti ära osta. Kuid ilm­sel­gelt mõjus „Blanca” pree­sens ka nei­le, sest oste­tud see alus sai ning salong puna­se pui­du ja val­ge vär­vi­ga uhkei­mast uhkei­maks tehtud.

Uus paat oli ka sõi­du­oma­dus­telt teist­su­gu­ne. Kui­das Jaan esi­mest kor­da uue paa­di­ga võist­luse­le läks, teavad Piri­tal pea kõik rää­ki­da. Bulb­kii­lu külg­pind­ala on nimelt olu­li­selt väik­sem kui oli „Vesiln­nu­ki” ori­gi­naal­kii­lu oma ning juba esi­me­sel väl­ja­sõi­dul Piri­ta sada­mast trii­vi­ti jõe­kal­das­se kin­ni. Kii­lul on ka posi­tiiv­seid kül­gi – kal­lu­ta­ma peab vähem ning paat on spin­na­ke­ri all märk­sa stabiilsem.

Täna pre­ten­dee­rivad Jaan ja „Blanca” pea igal võist­lusel esi­kol­mi­kus­se. Pea­mis­te kon­ku­ren­ti­de­na loet­leb kap­ten Pola­ri­sed „Lei­la”, „Tuu­le­lau­lu”, „Vesi­lee­nu” ja vii­ma­sel hoo­ajal esi­le ker­ki­nud „Min­ni”. Vii­ma­ne on mui­du­gi kind­lalt kont­rol­li all hoi­tud – hoo­ajal 2010 olid kogu­tud punk­ti­de arv sama nii Muhu Väi­na rega­til, Vee­rand­ton­nis­te Kari­ka­võist­lusel kui ka KJK Del­fi Kol­ma­päe­va­re­gat­ti­de üld­kok­ku­võt­tes, kuid või­dud nop­pis kõi­gil kor­da­del „Blanca”. Kap­te­ni ees­ku­juks on aga endi­selt mees­kond „Vesi­len­nu­ki” aegadest.

Kõi­ge meel­de­jää­vam  sõit on nii kap­te­ni kui ka mees­kon­na jaoks esi­me­ne võist­lus pärast 2009. aas­tal toi­mu­nud õnne­tust, kus „Blanca” mas­ti kao­tas. Mit­meid kuid võist­lusaree­nilt sun­ni­tult eemal olnu­na oli eri­ti magus tul­la tagasi uue mas­ti ja pur­je­de­ga ning edes­ta­da ter­vet võist­lus­grup­pi 30 minu­ti­ga. Jääb üle vaid põne­vu­se­ga ooda­ta, mil­le­ga hoo­ajal 2011 üllatatakse.

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­kiri Paat kevad 2011

Ülar Mar­ki jahi­kap­te­niks saa­mise  eest on pal­jus­ki vas­tu­tav „Blanca“ kap­ten Jaan Tii­de­mann.  2006. aas­ta sügi­sel mai­nis Ülar ühel koos­vii­bi­misel pur­je­ta­mist, mil­le pea­le Jaan pak­kus müüa Pola­rist „Vesi­len­nuk“.  Käed said löö­dud, käsi mere­le antud ning pea­le esi­mest paa­ri proo­vi­sõi­tu Tal­lin­na lahel asu­ti kohe jul­gelt KJK kol­ma­päe­va­ku­te star­di­lii­ni­le. Kui kolm hoo­ae­ga vää­ri­ka ja vär­vi­ka aja­loo­ga „Vesi­len­nu­ki­ga“ sõi­de­tud ning võist­lus­tel päris mit­meid­ki poo­diu­mi­koh­ti saa­vu­ta­tud, asu­ti koos mees­kon­na­ga uue­mat alust otsi­ma. Pole lõpuni tea­da, kas „Ast­raia“ lei­dis uue kap­te­ni või kap­ten jahi, iga­ta­hes sai 2010 aas­ta kevad-tal­vel ühe Ran­na­mõi­sa garaazi ees, kus „Ast­raia“ kaua oli kui­val seis­nud, tehing teh­tud ning „Pola­ris­te“ võist­lus­ni­me­kir­ja oli­gi uus lisan­du­nud alus.

Ori­gi­naal­ke­re­ga 1991 a. val­mi­nud Pola­ris „Ast­raia“ on eri­ne­valt pal­ju­dest teis­test olnud ühe oma­ni­ku jaht. Mõned aas­tad pur­je­ta­nud, seisis „Ast­raia“ pikalt katu­se all ning pole siis ka ime, et Üla­ril ja ta mees­kon­nal kulus pea kogu 2010. hoo­aeg loen­da­ma­tu­teks kat­se­tus­teks ja hää­les­ta­miseks, et jaht taas pur­je­ta­ma õpetada.

„Ast­raia“ põhi­mees­kond koos­neb tore­dal kom­bel ainult arhi­tek­ti­dest. Põhi­mees­kon­nas on kap­ten Ülar, soo­di­mees Kai­ko Kivi, Inga Rau­kas, Lii­si Vähi ja Illi­mar Tru­verk. Käes­ole­va loo kir­ju­ta­ja on ühe hoo­a­ja nime­tet mees­kon­na­ga koos sõit­nud ja jul­geb kap­te­ni sõnu kin­ni­ta­da, et tege­mist on üht­se, oskus­li­ku ja väga või­du­tah­te­li­se mees­kon­na­ga. Soo­di­meest Kai­kot peab Ülar aga vee­ran­dis­te võist­lus­klas­si üheks pers­pek­tiiv­se­maks pur­jet­rim­mi­jaks, kuid palub seda mui­ga­mi­si ainult sosi­nal mai­ni­da. Et mui­du mee­li­ta­tak­se kon­ku­ren­di juurde.

Vah­va­test juh­tu­mis­test merel mäle­tab Ülar, et kui  2007 Muhu Väi­na rega­til alga­ja koh­ta kõva,  kuni 17 m/s tuu­le­ga Ruh­nu poo­le sõi­de­ti, sai info­lii­ni­le helis­ta­tud ja ilma­prog­noosi küsi­tud. Asja­lik nais­hääl üri­tas helis­ta­jat veen­da, et Lii­vi lahel on hoo­pis 6 m/s mõõ­du­kas tuul ja ei min­git tor­mi ei ole ega ei tule. Ja et pole mõtet tema­ga vaiel­da. Taht­ma­tult teki­tas ene­se­kin­del sünop­tik mees­kon­na­le kor­ra­pealt lõbu­sa tuju, mis merel tei­ne­kord vaat et ilma­tea­test olulisemgi.

Tei­ne sar­na­ne mee­nu­tus päri­neb  Muhu Väi­nast, kui Ülar veel tei­si kap­te­neid uskus. Enne Ruh­nu – Roja etap­pi aru­ta­sid vee­ran­dis­te kap­te­nid koos hom­mi­ku­söö­gi­lauas, et kas nii kõva tuu­le­ga ikka start toi­mub. Seal­sa­mas istu­nud Jaa­nus Nõgis­to kin­ni­tas pobi­nal, nina koh­vi­tas­sis, et tema ikka oma jah­ti lõh­ku­ma ei lähe ja et tuul on ikka lii­ga kõva ja et ikka täies­ti raud­selt lüka­tak­se start edasi. Star­ti edasi ei lüka­tud ja kui Ülar ette­vaat­li­kult ainult foka ja tei­se reh­vi­ga 5 minu­ti­li­se hili­ne­mi­se­ga star­di­lii­ni­le jõu­dis, oli seal esi­mes­te hul­gas uhkes täis­pur­jes „Carol“, Nõgis­to­ga roo­lis. Vot siis kap­te­ni­te jut­tu enne starti.

Mis siis ikka kut­sub kap­te­nit ja mees­kon­da Ast­raiaga mere­le? Ülar vaa­tab ainult väga kor­raks mõt­li­kult aknast väl­ja ja vas­tab kii­relt, et eks ikka selts­kond, meri, võist­lused ja head konkurendid.

Tekst: And­res Aavik / aja­ki­ri Paat talv 2010
Ene­li aja­veeb: eneli.net

Kui­das Jens Ene­li lei­dis, ei usu üldi­selt kee­gi. Väi­de­ta­valt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel mil­jo­nik­roo­nis­te ja kal­li­ma­te alus­te vahelt 79 000 kroo­ni maks­va Pola­ri­se lei­dis. Kont­rast tun­dus nii­võrd jabur, et proo­vi­sõit lepi­ti kok­ku juba järg­miseks päe­vaks ning sõi­du­päe­va õhtul oli teh­tud ka otsus oma esi­me­ne pur­je­kas osta. Aas­ta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jen­si elus esi­me­ne kord seda tüü­pi alust näha — 90date aas­ta­tel lõpus käi­di koos onu­ga Piri­tal Pola­ri­se pro­to­tüü­pi uudis­ta­mas ja pea­ae­gu oleks ka kau­baks läi­nud. Oma aja koh­ta oli tege­mist müs­ti­li­selt võim­sa­te joon­te­ga puhast­verd võist­lus­paa­di­ga. Eks tege­li­kult teki­tab Pola­ris veel täna­gi sama emotsiooni.

Ene­li on väga staa­ži­kas ja kire­va aja­loo­ga paat. Algus­aas­ta­tel kuu­lus ta Tal­lin­na Polü­teh­ni­li­se­le Ins­tituu­di­le ning sel­lest ajast pole ka suurt mida­gi tea­da. Järg­mi­ne oma­nik oli Too­mas Soots, kel­le juh­ti­misel tuli paat kaks kor­da Ees­ti meist­riks ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väi­na rega­til. Tea­da on veel ka vähe­malt üks hõbe ning üks nel­jas koht. Pea­le seda on Ene­liga lühi­aja­li­selt sõit­nud veel mit­med kap­te­nid, oma­ni­ku kind­la käe puu­du­mise tõt­tu on Jens pida­nud ka kõvas­ti vae­va näge­ma. Paat oli käest ära las­tud ning pärast esi­mest hoo­ae­ga tuli ette võt­ta suu­re­mad reno­vee­ri­mis­tööd. Pal­jud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnne­lik­ku ree­de­rit kübet­ki mor­jen­da­nud. Pigem on pan­nud paa­ti ja sel­le hool­da­mist aus­ta­ma ning mõistma.

Mis on Ene­li juu­res eri­list? Selle­le on kap­te­nil kohe mitu vas­tust võt­ta. Kõi­ge­pealt kõi­ge lahe­dam mees­kond. See­jä­rel pikk ja kir­ju aja­lu­gu. Tänu Too­mas Soot­si­le teavad paa­ti kõik Ees­ti pur­je­ta­jad ning pal­ju­del on temast ka mõni lugu rää­ki­da. Ja sugu­võ­sa on suur: lõpp­e­nud suvel koha­ti kok­ku sui­sa viit Ene­li pur­je­num­briga pur­je, seda mõne tei­se paa­di peal – tun­ne on nagu võõ­rasemal, kes on oma vana­de pur­je­de­ga tei­sed oma tii­va alla võt­nud. Ene­lil on mui­du­gi oma ise­loom. Paat hak­kab lii­ku­ma ja vesi vili­se­ma juba 4m/s puhu­va tuu­le­ga, sage­li kui sõsar­lae­vad. Neiu on ka pirt­sa­kas ja ras­ke talt­su­ta­da, väga tund­lik trim­mi suh­tes. „Kõi­ge kii­rem vana­de pur­je­de­ga paat“, muhe­leb Jens. Lisaks on ta ter­ve mees­kon­na kahe hoo­aja­ga muu­tu­nud täies­ti eba­usk­likuks. Kui Vana­le ei vala, siis läheb ala­ti mida­gi unt­su. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka tei­ne ka.

Miks siis ikka­gi peaks täie mõis­tu­se­ga ini­me­ne oma­le säära­se pirt­sa­ka, mit­te just esi­me­ses noo­ruses võist­lus­paa­di soe­ta­ma, mis tahab kõvas­ti hoolt ja armas­tust? Ega ei pea­gi, vas­tab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõis­tuse juu­res kip­per, kes kl 18:30 alga­vaks võist­luseks on kai peal val­mis juba 16:00 ja ei suu­da star­ti ära ooda­ta. Eks ta oma­moo­di tõsi ole, ole­me kõik ühte­moo­di kai peal reas.

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat talv 2010

Kui Priit Põld­ma oli mõned aas­tad merel huvi­sõi­te tei­nud, muu­hul­gas jaht Lin­da­ga Got­lan­dil ja Chris­tiansø saa­rel käi­nud ning Väiname­rel sei­la­nud, oli käsi mere­le antud ja alga­sid oma jahi otsin­gud. 1998 sai­gi Priit mõned aas­tad Ridas Jahts hoo­vil seis­nud Pola­ris-tüü­pi kere oma­nikuks, val­mis­ta­mis­aas­ta 1991, toot­mis­num­ber 16. Leht­kii­lu ja kere­ku­ju jär­gi on see Pola­ri­se nn modi­fit­see­ri­tud variant. Miks lan­ges valik just Pola­ri­se­le, pole­gi lõpuni sel­ge, aga tagant­jä­re­le osu­tus otsus õigeks: vee­rand­ton­ni­se ülal­pi­da­mi­ne on võr­rel­des suu­re­ma­te jahti­de­ga tun­du­valt soodsam.

Koos­töös fir­ma­ga Ridas Jahts komp­lek­tee­ri­ti mast, tag­las ja muu vaja­mi­nev. Lei­laks ris­ti­tud alus las­ti vet­te 20. juu­lil 1998 ja tea­daole­valt onLei­la üks vähe­seid võist­lus­jah­te Pola­ris­te seas, kes on vet­te­lask­mi­sest pea­le ühe ja sama oma­ni­ku käes olnud. Esial­gu sõi­de­ti rahu­li­ke ilma­de­ga Tal­lin­na lahel ja käi­di Nais­saa­rel. Nagu süües kas­vab isu, nii tär­kab ka merel sõi­tes soov nihu­ta­da sil­ma­piir üha kau­ge­ma­le. See­tõt­tu võt­tis Lei­la juba aas­tal 1999 ette Muhu Väi­na rega­ti. Esi­me­sel kor­ral auhin­na­kohta­de kon­ku­rent­sis osa­le­mist ei ooda­tud­ki. Ees­mär­giks sea­ti, et jaht ja mees­kond ter­veks jääk­sid ning et pea­le etap­pi vähe­malt bän­di esi­ne­miseks sada­mas­se jõu­taks. Need ees­mär­gid ka täi­de­ti. Lei­la esi­me­sest Muhu Väi­na rega­tist on kap­te­nil mee­les ka õnne­lik õnne­tus, Lei­lal puru­nes Pär­nu –Kih­nu eta­pil tuge­vas tuu­les vöörstaa­gi vöö­ri­kin­ni­tus. Mas­ti mur­du­mist takis­tas vöörikantslisse

kin­ni­ta­tud gen­na­ke­ri­vall, nimelt sõi­tis Lei­la esi­me­sed aas­tad gen­na­keriga, mis oli Priidu sõnul vee­rand­ton­ni­se Pola­ri­se jaoks üks iga­ves­ti kap­riis­ne puri. Pol­nud­ki siis muud, tagasi Pär­nus­se keevitama.

Roo­mas­saa­rest ala­nud 2004. aas­ta Muhu Väi­na rega­tilt mee­nub Prii­du­le, et esi­me­sel eta­pil käi­sid pal­jud jahid Alli­ra­hu mada­li­ku ümb­ru­ses kii­lu­ga kivi­del. Sõi­de­ti siis üks­kord hil­jem kõva ilma­ga Roo­mas­saa­rest Tal­lin­na, Alli­ra­hust loo­de poolt möö­da. Vae­valt jõu­dis Priit suvi­seid Muhu Väi­na int­si­den­te mee­nu­ta­da, kui mada­laks läks ja bul­ba oht­li­ku koli­na saa­tel möö­da kive käis. Jõu­ti veel pur­je jär­gi las­ta ja kap­ten asus kurs­si kont­rol­li­ma. Navi­gat­sioo­ni­vi­ga oli vae­valt paar meet­rit ja pöör­de­märk oli GPS-is kari­le lii­ga lähe­da­le pandud.

Esi­mes­tel aas­ta­tel sõi­tis Lei­la soo­di­mees Hei­ki Jüri­lo­ga, 2003. aas­ta­st tänase­ni on trim­meriks Jaan Laasa­lu. Tõsi­asi on, et võist­lus­jaht kulub huvi­pur­je­ka­test mit­meid kor­di kii­re­mi­ni ning paran­dusi ja täius­ta­mis­töid on Lei­lal teh­tud kogu aeg. Koge­mus­te suu­re­ne­des uuen­da­ti ja trim­mi­ti tag­last – esialg­se gen­na­ke­ri asen­das spin­na­ker, tõsi­se hüp­pe kii­ru­ses andis mas­ti vahe­tus 2009. aastal.

Priidu arva­tes on Pola­ris­te ja vee­rand­ton­nis­te võist­lus­klas­si juu­res eri­ti tore kap­te­ni­te ja mees­kon­da­de sõb­ra­lik, oma­va­hel tihe­dalt suht­lev selts­kond. Ehk­ki võist­luses köe­tak­se sage­li kired kuu­maks, jät­kub hil­jem kai peal ikka sõb­ra­lik­ke sõnu ning ühist aru­te­lu jaht­klu­bi baa­ris pika laua taga.

Prii­tu näeb tih­ti Kale­vi Jaht­klu­bis Lei­la kal­lal toi­me­ta­mas. Ja tal on põh­just oma sala­pä­rast muiet hoi­da ka – Lei­la on prae­gu vee­rand­ton­nis­te ehk siis ORC VI võist­lus­gru­pis üheks nobe­da­maks alu­seks trim­mi­tud-sõi­de­tud jaht. Lei­la meda­li­vär­vi­des tule­mu­sed anna­vad uhku­seks ka põhjust:

• Ava­me­re Ees­ti Kari­ka­võist­lused 2009 – III koht.
• Ava­me­re Ees­ti Kari­ka­võist­lused 2010 – II koht.
• Kale­vi Jaht­klu­bi Del­fi 2010 kol­ma­päe­va­re­gat­ti­de koond­ar­ves­tus – II koht.
• Tal­lin­na Meist­ri­võist­lused 2010 — II koht.
• Kale­vi Jahk­lu­bi kol­ma­päe­va­re­gat­ti­de arves­tuses on saa­vu­ta­tud mit­meid I, II ja III auhin­na­li­si kohti.

Aja­kir­ja Paat 2010 sügis­numb­ris ilmus artik­kel Pola­ri­se kui jahi koh­ta, ning lisaks per­soo­ni­lood osa­de jahti­de ja nen­de kap­te­ni­te koh­ta. Paa­di lah­kel loal aval­da­me need artik­lid ka siin järgemööda.

Pola­ri­se tei­ne tulemine

Tekst And­res Aavik

Jahi­oma­nik ole­mi­ne, ava­me­re­re­gat­ti­del osa­le­mi­ne ning pii­ra­ma­tu pur­je­ta­mis­rõõm pole sugu­gi ainult mul­ti­mil­jo­nä­ri­de­le kät­te­saa­dav lõbu, tões­tab vars­ti 30-aas­ta­seks saav jahi­klass, kodu­maist päritolu „vee­rand­ton­ni­ne” Polaris.

Aas­tal 2008 hää­le­ta­si­me koos elu­kaas­la­se­ga Haap­sa­lus elu esi­me­se­le rega­ti­le kaas­rei­si­ja­teks. Seal nägi­me esi­mest kor­da pur­je­ta­mas ka paa­ti, mida kut­su­ti Pola­ri­seks. Sõit oli pikk ja lah­ket küü­ti pak­ku­nud pur­je­ta­jad jõud­sid Pola­ris­test põh­ja­li­kult paja­ta­da. „Kaks pan­ge vett kal­lu­ta­ja­te­le ja üks pang roo­li­me­he­le igalt lai­nelt“, muiga­sid koge­nud võist­lus­pur­je­ta­jad. Vene asi, ajast ja arust, lii­ga pöö­ra­ne racer, mõt­lesin ise. Aga mida­gi jäi hin­ge krii­pi­ma. Graat­si­li­sed sport­li­kud joo­ned ja usku­ma­tu ker­gus, mil­le­ga ta lai­ne­tel liug­les. Seit­se kuud hil­jem oli­me sõb­ra­ga kahe­pea­le Pola­ri­se oma­ni­kud. Algas üks vah­va­maid perioo­de meie elus. Ja see kestab!

Kui esi­me­ne pro­to­tüüp nime­ga „Pola­ris“ 1984. aas­tal ilma­val­gust nägi, ei osa­nud ehk kee­gi arva­ta, et see paa­di­tüüp ka 26 aas­tat hil­jem ava­me­re­pur­je­ta­mise Ees­ti meist­ri­tiit­li nap­sa­ta võib. Ilma­val­gust, kus­juu­res, nägi Pola­ris esma­kord­selt Ees­tis, eri­ne­va­tel and­me­tel on neid too­de­tud kok­ku ligi 400. Pea­mi­selt eks­por­di­ks, kuid juba on esi­me­ne paat ka Soo­mest tagasi oste­tud ja peat­selt Ees­ti lipu all sei­la­mas. Soo­mes ja Lätis on Pola­ri­si veel mit­meid müügis.

Täna on Pola­ris­tel pur­je­spor­dis endi­selt täh­tis roll. Ja mit­te ainult pur­je­spor­dis vaid ka pur­je­ta­mise eden­da­mises üle­üldi­selt. 100 000 Ees­ti kroo­ni eest on soo­vi­jal või­ma­lik soe­ta­da pur­je­jaht, mis sobib nii võist­le­miseks kui ka õppi­miseks. Ja miks mit­te võis­tel­des õppi­miseks? Täna, kõi­gest kaks hoo­ae­ga pea­le Pola­ri­se soe­ta­mist, või­me paa­ri­me­he­ga jul­gelt väi­ta, et teame pur­je­ta­mi­sest ja jahi hool­da­mi­sest nii mõn­da­gi. Kind­las­ti mit­te võrd­väär­selt mees­te­ga, kes juba koo­li­ee­li­kust saa­ti merd sõit­nud, kuid meie õppi­mis­kõ­ver on kind­las­ti olnud väga järsk ning alus­ta­tud prak­ti­li­selt nullist.

Täna sei­lab Ees­ti vetel 22 Pola­ris tüü­pi jah­ti, mil­le­st 16 on hoo­ajal 2010 ka eri­ne­va­te võist­lus­te star­dis näh­tud. Arves­ta­des paat­kon­naks 4–7 mees­kon­na­lii­get, on meil see­ga ligi­kau­du 120 Pola­ri­sel pur­je­ta­jat. Tek­ki­nud on oma­va­hel tihe­das­ti suht­lev selts­kond, kes nii üks­teist kui ka uusi tuli­ja­id iga­ti toe­ta­vad. Nõu ja jõu­ga. Ala­ti on kee­gi, kel sar­na­ne prob­leem või mure enne ette tul­nud. Meil on aktiiv­ne mai­li­list ning pea­le igat võist­lust on kõik „väi­ke­paat­ni­kud“ ala­ti ühe laua taga. Sää­rast üht­sust ei ole ühes­ki tei­ses võist­lus­gru­pis või klas­sis: jaht­klu­bis tõs­te­tak­se kõik vabad lauad ala­ti ühte rit­ta kokku.

—

Paa­dist. Pola­ris on konst­ruee­ri­tud IOR 1/4‑ton reeg­li jär­gi, mis omal ajal võist­lus­paa­ti­de disai­nis suurt rol­li män­gis. Sel­lest tule­ne­valt on ta ise­loo­mu­li­kult üma­ra kere­ku­ju­ga ning pikalt vee koha­le ula­tu­va aht­riga, mis sei­la­tes vee­lii­ni pikendab. Pik­kust on paa­dil napid 7,6 meet­rit. Süvis 1,5–1,8 meet­rit teeb ligi­pää­se­ta­vaks kõik pea­mised väi­ke­sa­da­mad. Et tege­mist on ikka­gi puhast­verd võist­lus­paa­di­ga, on trim­mi­või­ma­lu­si roh­kem, kui silm sele­tab. Tei­si­sõ­nu on mees­kon­na kasu­tuses üle 20 eri­ne­va otsa, mille­le kõi­gi­le Pola­ris äär­mi­selt rei­palt rea­gee­rib. Nen­des orien­tee­ru­mi­ne võib aga pal­ju­de mees­kon­da­de jaoks algu­ses paras väl­ja­kut­se olla. Poo­li neist pal­ju­des teis­tes paa­ti­des pole­gi, kuid nen­de­ga võib nii ära har­ju­da, et hil­jem enam ilma ei oskagi.

—

Tege­li­kult on kõik Pola­ri­sed eri­ne­vad. Olgu siis tag­las­tuse, teki, kii­lu või roo­li­lehe poo­lest. Käi­tu­vad nad aga kau­nis sar­na­selt. Kuni aas­ta­ni 1992 too­de­tud kere­del on sis­se­plas­ti­tud tugev­dusi natu­ke vähem ja maga­mis­koid on pui­du­st. 1992. aas­tal ja hil­jem too­de­tud mude­li­tel on pea vöö­rist aht­ri­ni ula­tu­vad koid kere kül­ge plas­ti­tud, need toi­mivad ka tugev­dus­te­na ja tee­vad paa­di märk­sa jäi­ge­maks. Samu­ti on kok­pit ehk pur­je­ta­ja­te pea­mi­ne töö­ala, opti­mee­ri­tud kree­nis ole­mise­le ning ka ruu­mi on märk­sa roh­kem. Seni­tead­ma­ta põh­jus­tel on „uuema tüü­bi“ Pola­ris­tel ka rool vei­di tund­li­kum ning mee­nu­tab oma käi­tu­mi­selt pigem svert­paa­ti kui kiil­jah­ti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Pola­ri­sed kõik võrd­sed. Pal­ju­del paa­ti­del on stan­dard­ne leht­kiil asen­da­tud modern­se­ma bulb-kii­lu­ga, mis parandab püs­tu­vust ja mere­kind­lust. Pal­ju­del on uue pro­fii­liga roo­li­le­hed, mis taga­vad pare­ma kont­rol­li suu­re lai­ne­ga. Suu­re­mal osal Pola­ris­test puu­dub iga­su­gu­ne sisus­tus, sõna „askeet­lik” on siin­ko­hal mee­li­tus. Tava­li­selt on ain­sa muga­vu­se­na ole­mas mad­rat­sid. Mis­ki mui­du­gi ei takis­ta oma­ni­kul pai­gal­da­mast tava­pä­ra­seid muga­vu­si nagu pliit, käim­la ja kraa­ni­kauss. Aga reaal­selt puu­dub sel­leks kõi­geks vaja­dus – Ees­ti on väi­ke ja tava­li­selt jõuab piru­ka ning või­leiva toel enne järg­mis­se sada­ma­kõrt­si, kui supi­keet­mi­ne häda­va­ja­likuks muu­tub. Tua­lettruu­mi ase­mel on Pola­ris­tel pang ja seni pole veel kuul­da olnud, et ka pirt­sa­ka­mad daamid sel­le üle kurt­nud oleks.

Vih­je, miks Pola­ris­tel muga­vus­te­le pal­ju mõel­dud pole, anna­vad tema sõi­du­oma­du­sed. Muga­vu­sed kaa­lu­vad. Sport­jahi kaal on ala­ti olu­li­ne, kuid ker­ge Pola­ri­se pari­mad kül­jed tule­vad väl­ja vaik­ses tuu­les. 1–4m/s on maa­gi­li­ne tuu­le­va­he­mik, kus võib möö­da sõi­ta ka märk­sa suu­re­ma­test ja muu­des tin­gi­mus­tes kii­re­ma­test alus­test. Suu­rim sõi­du­rõõm on 5–7m/s tuu­le­ga, kus Pola­ris just­kui tuu­le alla võtaks. Ta sõi­dab krüs­sus tera­valt tuul­de ning on alla­tuu­les krap­sa­kas. Ala­tes 8m/s on juba või­ma­lik üksi­ku­tel suu­re­ma­tel lai­ne­tel alla­tuu­les glis­see­ri­da. See nõuab aga väga oskus­lik­ku roo­li­me­he­tööd ning spin­na­ke­ri­soo­di käsit­le­mist. Ala­tes 10m/s on tuul juba natu­ke tuge­vam kui väi­ke­se­le sport­paa­di­le vaja ning väh­ese sõi­du­ko­ge­mu­se­ga võib jää­da­gi kor­da­möö­da vasaku ja pare­ma par­da­ga broachima (ehk eda­si­lii­ku­mise ase­mel tuu­le mõjul vet­te küli­li lüka­tud saa­da). Kui aga paa­di üle kont­rol­li suu­dad säi­li­ta­da, on adre­na­lii­ni roh­kem kui küll. Kui­das ka pur­je­sid ei sätiks, paat liht­salt läheb. Kii­ren­dus toi­mub pea het­ke­li­selt. Tun­ne on iga­külg­selt võr­rel­dav kaas­aeg­se­te ult­ra­mo­dern­se­te sport­paa­ti­de­ga. Mis mui­du­gi on hoo­pis tei­ses hinnaklassis.

Juba teist aas­tat kor­ral­da­tak­se Ees­tis võist­lusi, mis mõel­dud ees­kätt Pola­ris­te­le, kuid on ava­tud ka teis­te­le sar­nas­te oma­dus­te­ga pur­je­jahti­de­le. Amet­li­kest pal­li­ar­ves­tu­se­ga (s.o. võist­lus­koe­fit­sient, mil­le saa­miseks paa­di ja pur­je­de iga viim­ne­gi mõõt piin­li­ku täp­su­se­ga üle kont­rol­li­tak­se) võist­lus­test on toi­mu­nud Vee­rand­ton­nis­te Kari­kas, kus juba kaks aas­tat jär­jest on sel­gi­ta­tud pari­mad lühi­ra­jal. Ise­keskis on kor­ral­da­tud ka mit­meid mit­te­amet­lik­ke pal­li­ar­ves­tuse­ta võist­lusi. Nii lühi­ra­jal kui ka spon­taan­selt vali­tud mär­ki­de vahel Tal­lin­na lahel. Lühi­ra­ja­sõi­dus on aga Pola­ri­sed kõi­ge võrd­se­mad ning kii­rei­ma­tel ja koge­nui­ma­tel on ras­kem pikalt eest ära „uju­da“. See­tõt­tu on just see kõi­ge huvi­ta­vam ja pin­ge­li­sem võist­lus­vorm. Olu­li­ne on sõi­ta puhtas, sega­ma­ta tuu­les, mit­te olla sun­ni­tud reeg­li­te­ko­ha­selt kon­ku­ren­ti­de­le teed and­ma ning mit­te eksi­da manööv­ri­te­ga. Vaid aas­ta­te­pik­ku­se koge­mu­se­ga tulev peentrimm ei ole kind­las­ti täht­saim. Kõi­ge vah­vam on aga see, et nii võib ühe mär­gi ümber koba­ras olla kahek­sa ühe­su­gust paat – sagi­mist kui pal­ju. Mui­du­gi on Pola­ri­sel huvi­tav sõi­ta ka pike­maid võist­lus­sõi­te, kuna pea ala­ti on kus­kil lähe­dal tei­ne sama tüü­pi paat, mil­le­ga mõõ­tu võtta.

Esi­me­ne samm oma paa­di ost­mis­e­ni on ala­ti väga valu­li­ne. Hind, varus­tus, mere­kind­lus, käi­gu­oma­du­sed – neid kõi­ki on väga ras­ke oma­va­hel kok­ku sobi­ta­da. Meie pea­miseks kri­tee­riu­miuks oli lei­da mõis­tus­pä­ra­ses­se hin­na­klas­si kuu­luv paat, mil­lel pur­je­ta­ma õppi­da. Tagant­jär­gi ja märk­sa koge­ne­nu­ma­na ei oskaks ka nüüd pare­mat vali­kut teha, kui endi­selt Pola­ris. Pea­le­gi, Ees­ti asi ja osa meie pur­je­ta­mis­aja­loost. Konk­reet­seid Pola­ris-klas­si paa­te tut­vus­ta­me lähe­malt järg­ne­va­tes aja­kir­ja Paat osades.