Ülar Mark ja Astraia

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­kiri Paat kevad 2011

Ülar Mar­ki jahi­kap­te­niks saa­mise  eest on pal­jus­ki vas­tu­tav „Blanca“ kap­ten Jaan Tii­de­mann.  2006. aas­ta sügi­sel mai­nis Ülar ühel koos­vii­bi­misel pur­je­ta­mist, mil­le pea­le Jaan pak­kus müüa Pola­rist „Vesi­len­nuk“.  Käed said löö­dud, käsi mere­le antud ning pea­le esi­mest paa­ri proo­vi­sõi­tu Tal­lin­na lahel asu­ti kohe jul­gelt KJK kol­ma­päe­va­ku­te star­di­lii­ni­le. Kui kolm hoo­ae­ga vää­ri­ka ja vär­vi­ka aja­loo­ga „Vesi­len­nu­ki­ga“ sõi­de­tud ning võist­lus­tel päris mit­meid­ki poo­diu­mi­koh­ti saa­vu­ta­tud, asu­ti koos mees­kon­na­ga uue­mat alust otsi­ma. Pole lõpuni tea­da, kas „Ast­raia“ lei­dis uue kap­te­ni või kap­ten jahi, iga­ta­hes sai 2010 aas­ta kevad-tal­vel ühe Ran­na­mõi­sa garaazi ees, kus „Ast­raia“ kaua oli kui­val seis­nud, tehing teh­tud ning „Pola­ris­te“ võist­lus­ni­me­kir­ja oli­gi uus lisan­du­nud alus.

Ori­gi­naal­ke­re­ga 1991 a. val­mi­nud Pola­ris „Ast­raia“ on eri­ne­valt pal­ju­dest teis­test olnud ühe oma­ni­ku jaht. Mõned aas­tad pur­je­ta­nud, seisis „Ast­raia“ pikalt katu­se all ning pole siis ka ime, et Üla­ril ja ta mees­kon­nal kulus pea kogu 2010. hoo­aeg loen­da­ma­tu­teks kat­se­tus­teks ja hää­les­ta­miseks, et jaht taas pur­je­ta­ma õpetada.

Ast­raia“ põhi­mees­kond koos­neb tore­dal kom­bel ainult arhi­tek­ti­dest. Põhi­mees­kon­nas on kap­ten Ülar, soo­di­mees Kai­ko Kivi, Inga Rau­kas, Lii­si Vähi ja Illi­mar Tru­verk. Käes­ole­va loo kir­ju­ta­ja on ühe hoo­a­ja nime­tet mees­kon­na­ga koos sõit­nud ja jul­geb kap­te­ni sõnu kin­ni­ta­da, et tege­mist on üht­se, oskus­li­ku ja väga või­du­tah­te­li­se mees­kon­na­ga. Soo­di­meest Kai­kot peab Ülar aga vee­ran­dis­te võist­lus­klas­si üheks pers­pek­tiiv­se­maks pur­jet­rim­mi­jaks, kuid palub seda mui­ga­mi­si ainult sosi­nal mai­ni­da. Et mui­du mee­li­ta­tak­se kon­ku­ren­di juurde.

Vah­va­test juh­tu­mis­test merel mäle­tab Ülar, et kui  2007 Muhu Väi­na rega­til alga­ja koh­ta kõva,  kuni 17 m/s tuu­le­ga Ruh­nu poo­le sõi­de­ti, sai info­lii­ni­le helis­ta­tud ja ilma­prog­noosi küsi­tud. Asja­lik nais­hääl üri­tas helis­ta­jat veen­da, et Lii­vi lahel on hoo­pis 6 m/s mõõ­du­kas tuul ja ei min­git tor­mi ei ole ega ei tule. Ja et pole mõtet tema­ga vaiel­da. Taht­ma­tult teki­tas ene­se­kin­del sünop­tik mees­kon­na­le kor­ra­pealt lõbu­sa tuju, mis merel tei­ne­kord vaat et ilma­tea­test olulisemgi.

Tei­ne sar­na­ne mee­nu­tus päri­neb  Muhu Väi­nast, kui Ülar veel tei­si kap­te­neid uskus. Enne Ruh­nu – Roja etap­pi aru­ta­sid vee­ran­dis­te kap­te­nid koos hom­mi­ku­söö­gi­lauas, et kas nii kõva tuu­le­ga ikka start toi­mub. Seal­sa­mas istu­nud Jaa­nus Nõgis­to kin­ni­tas pobi­nal, nina koh­vi­tas­sis, et tema ikka oma jah­ti lõh­ku­ma ei lähe ja et tuul on ikka lii­ga kõva ja et ikka täies­ti raud­selt lüka­tak­se start edasi. Star­ti edasi ei lüka­tud ja kui Ülar ette­vaat­li­kult ainult foka ja tei­se reh­vi­ga 5 minu­ti­li­se hili­ne­mi­se­ga star­di­lii­ni­le jõu­dis, oli seal esi­mes­te hul­gas uhkes täis­pur­jes „Carol“, Nõgis­to­ga roo­lis. Vot siis kap­te­ni­te jut­tu enne starti.

Mis siis ikka kut­sub kap­te­nit ja mees­kon­da Ast­raiaga mere­le? Ülar vaa­tab ainult väga kor­raks mõt­li­kult aknast väl­ja ja vas­tab kii­relt, et eks ikka selts­kond, meri, võist­lused ja head konkurendid.

Comments are closed.