Ajakirja Paat 2010 sügisnumbris ilmus artikkel Polarise kui jahi kohta, hiljem jadamisi ka persoonilood osade jahtide ja nende kaptenite kohta. Ilmselt sobib see sari eriti hästi lehe ülemiseks postituseks 🙂
Polariste lood “Paadis”
jaanuar 20th, 2014Müügis 4 Polarist
august 13th, 2015Suvelõpu Polariste valik on sedapuhku eriti rikkalik:
- Grasshopper on 1999€ eest müügis
- teadmata nimega Polaris 770 Soomes — 4800€ eest
- teadmata nimega Polaris 785 Soomes — 1000€ eest
- teadmata nimega Ridas 88 Soomes — 7200€
- Uinen Polaris 770 Soomes — 500€ eest
MÜÜDUD Polaris “Saana” — 2800€
märts 27th, 2014Tuleb välja, et kõik Polarised pole veel Soomest ära ostetud — Nettivenesse ilmus Raumas asuv Saana, hinnaks küsitakse 2800€ 3750€.
Tiit Haagma, Oliver Haagma ja Merikotkas
juuni 2nd, 2013Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat suvi 2012
Tiit Haagma nime purjetamishuvilistele pikemalt tutvustama ei pea. Eesti purjetamise „grand old man“ on võistelnud praktiliselt kõikidel võistlusjahtidel ning auhindade loetelu jaoks napiks käesolevas loos ruumi. Tema jahti „Merikotkas“ saab pidada hetkel vist ainsaks Polariseks, millega sõidab purjetajate põlvkond– viimased aastad on roolipinni hoidnud Tiidu poeg Oliver Haagma.
Polaris „Merikotkas“, purjenumbriga EST-200 on valmistatud Enno Tuvikese poolt 1978, kannab valmistamisnumbrit nr. 2 ning oli algupäraselt ristitud „Suur Hall“. Tiit Haagma kätte jõudis info müügis olevast jahist Enn Metsari kaudu ning võistlemise eesmärkidega saigi jaht ostetud.
Kuidas jaht uue nime sai, räägib Tiit muheledes toreda loo. Endine nimi „Suur Hall“ tundus kuidagi süngevõitu. Kord vahetult peale jahi ostu köögis istudes ja jäi raadiost kõrva loodussaade, kus pajatati kuuest Eestis olevast merikotka pesast. Tiit mõtles veidi ja otsustas, et olgu neid pesasid siis pigem seitse. Jaht saigi ristitud ilusa nimega „Merikotkas“.
Loomulikult alustati kohe võistlemist Muhu Väina regatil ja võistlustel Tallinna lahel. Enno Tuvike osales paar aastat peale jahi valmimist Laadoga regatil, mis siis ka võideti. „Merikotka“ meeskonnas on läbi aegade osalenud muljetavaldav nimekiri eesti purjetamise suurnimedest – Ain Pomerants, Heiki Tauts, Urmas Oja, Andres Laul ja paljud teised. Loomulikult olid nad juba enne head tegijad.
Tiit muheleb meenutades, et „Merikotkas“ on olnud tõeline kotkapesa, kust nii mõnedki võimsad purjetajad on välja lennanud.
Läbi aegade võidetud mitu Eesti Meistrivõistluste karikat avamerepurjetamises; mitmeid kordi on võidetud Helsinki – Tallinn regatt, Kotka juubeliregatt jne. Detailne loetelu läheks pikale.
Jahi tehnilisest küljest rääkides on see omasuguste hulgas ainus, mille kerematerjalis on kasutatud süsinikkiudu. Võrdlemisi haruldane lahendus Polaris jahtide puhul annab kerele hea vastupidavuse ja jäikuse. Algselt lehtkiiluga jahile valas Tiit oma kätega ühe Soome jahidisaineri jooniste järgi aastal 1997 pulbkiilu. Ettevõtmise eestvedajateks olid Enn Normak ja Urmas Kaljuvee. Tina saadi ühe suure jahi demonteeritud kiilu küljest, valmistati betoonist vorm ning kogu võrdlemisi keerukas protsess toimetati koduõuel. Kiilu kerekinnituse poltidele seati kummipuksid amortideks, et kiilule mõjuvad jõud keret kangutama ei pääseks. Purjemeistri jahil on enesestmõistetavalt korralik purjering, aga eks see, mis liigub, see kulub. Kingsepp kannab ju kõige kulunumaid kingi. Groot kõige uuema purjena on valmistatud kolm aastat tagasi.
Toredatest juhtumistest mainib Tiit Watergate regatti, kus tandemina jahiga „Edasi“ spinnakeridega finiši poole tuldi. Pärnu laht oli kalavõrke täis, nagu ikka. Korraga oli „Merikotka“ ees võrgulipp ja ehkki üritati mööda sõita, haakus võrgunöör siiski pulba külge. Võistlustuhinas oli pikka pusimist, enne kui pulb puhtaks saadi ning sõitu jätkata sai. Seda, kes lõpuks võitis, kas „Edasi“ või „Merikotkas“, Tiit ei mäletagi. Naerab vaid, et oleks vast nali olnud üle finishijoone sõita, võrgulipp kiiluvees tolgendamas.
Teine vahva mälestus on meeles Hallrahu alt, kus võistluse ajal lõigates kiiluga sahinal kruusasele madalikule kinni sõideti. Käis ju tollel ajal kogu navigeerimine vaid kaardi toel; ei olnud elektroonikat abiks, nagu praegu. Tuuleke oli ka veidi nõrgavõitu, et jahti madalikult lahti saada oli tükk tegemist. Läks siis Enn Normak vette vaatama, et kas äkki õnnestub lahti lükata. Ujus ümber jahi paar korda ning järsku märkasid teised, et üks hüljes on päris lähedale ujunud ning vaatas selili, käpad rinnal seda toimetamist pealt. Käratas siis Enn hülgele, et mida sa naerad seal, tule parem appi.
Ehkki Tiit võistleb praegu päris mitmetel erinevatel jahtidel ja on hinnatud strateeg ja trimmer, on ometi „Merikotkas“ sügavele südame külge kasvanud. Et Polariste laevastik elus ja loodetavasti järjest kasvav, on Tiit Haagmal ütlemata hea meel. Kahjuks viidi „Tuulelaul“ lauluga Venemaale. Loodame teda veel Eestis näha.
2005. aastal võttis „Merikotka“ roolipinni Tiidult omakorda üle Oliver Haagma ning kohe kinnistus ka mõte meeskond kokku panna. Päris esimeseks võistluseks oli Muhu Väin. Kas oli see edukas algus või puhas mereõnn, igatahes saadi Muhu Väinast kohe neljas koht, ei kraabitud põhja ega lõhutud taglast. Kuid alles 2010 aastal sai Oliveri roolitud „Merikotkas“ tõsisema hoo sisse. Et hallitriibuline jaht taas stardiinil kohta otsib, märkasid ka konkurendid.
Eks alguses käib ikka oma trimmi leidmine ja jahi kallal nokitsemine. Suuremaid töid pole ette võetud, ehkki Oliveri sõnul nõuab juba päris pehme tekk kõvasti remonti. Tiit Haagma teab omakorda rääkida, et et lõpuni korralik pole tekk jahi ehitamisest saati olnudki, kuna esmakordselt tehti tekk paberkärjega.
Viimastel aastatel on võistlemist olnud veidi pisteliselt. Loodame, et „Merikotkas“ tiivad taas kindlalt välja sirutab ja tuule tiibadesse saab. Kindlasti sooviks veerandtonniste laevastik teda tihedamini võistlustel näha.
Kaks kaptenit, isa ja poeg, Tiit ja Oliver soovivad konkurentidele ikka seda va parajat tuult purjedesse ning et Polariste vahva kommuun aina suureneks.
Gemma ja Loviise
juuni 2nd, 2013Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat kevad 2012
„Gemma”
Mait Nigul ja Margus Tammoja on koos purjelauda sõitnud juba pikka aega. Millalgi hakkasid sõbrad vahelduseks rahulikumat alust otsima, millega saaks sõita ka alla 8 m/s puhuva tuulega. Margus rääkis jahiostu plaanidest juhuslikult ka Gea Prometile ning nii see läkski. Otsus Polaris-tüüpi jahi kasuks langetati tänu toimivale ja ühtsele kogukonnale ja mõistlikule hinnale. 2010. aasta kevadel soetatigi Michael Klausilt Pärnu Jahtklubist sobiv alus. 1990. aastal valminud purjekas oli vaid paar hooaega sõitnud ning peale seda angaaris paksu metallitolmu all seistes merele pääsu igatsenud.
Nimeta ja numbrita jaht otsustati ristida „Gemmaks“, nagu Põhjakrooni tähtkuju heledaim täht, kuigi seekord koostati nimi hoopis omanike nimetähtedest. Ristimistseremoonial lõi Gea õrn naisekäsi šampusepudeliga ahterstaagi roostevabast metallist kerekinnitusele mõlgi sisse. Loodetavasti hoiab „Vana“ jahti tulevikus hellemalt. 2010. aasta kevadel sai „Gemma“ purjenumbriks EST-637. Jaht oli küll originaalkiilust mastitopini täiesti komplektne, aga osadeks lahti võetud. Kaasa anti lahkelt jahi originaaljoonised, kuid laeva kokkupanek valmistas värsketele omanikele parasjagu peavalu. Eks targematelt saadi abi ka. Pikalt seisnud plokid-pelid-siinid vuntsiti uuesti töökorda, vahetati otsad ja häälestati elektroonikat. Veealune osa sai enne vette laskmist hoolega puhastatud, krunditud ja värvitud; tekk ja pardad olid aga niivõrd heas korras, et vajasid ainult pesemist. Omanikud märgivad muigelsui, et jahil on alles vaid üks tehase originaalots, mis spinnakerpoomi allatõmbe austavat ülesannet täidab. Esimesel hooajal hoiti jahti TOP‑i sadamas ning käidi Tallinna lahel proovimas ja trimmimas. Kaasa sõideti mõnelgi võistlusel, sealjuures edukalt ka veerandtonniste lühirajavõistlusel ehk Kuldse Sangpommi regatil ja Prangli regatil. Kuna võistluskogemusi oli vähe, siis käidi „Merihundi“ võistkonnas kätt proovimas ja harjutamas.
2011. aasta võistlushooajaks koliti Kalevi Jahtklubi sadamasse teiste veerandtonniste sekka, saadi ORC mõõdukiri, mis annab „Gemma“ GPH-ks 730,3. Osa võeti enamustest KJK regattidest ning Muhu Väinast. Meeskonda lisandusid Mari Koger ja Illimar Truverk. Roolipinni hoidis hooaja esimesel poolel Juhan Idanurm.
Vahvatest juhtumistest merel pajatab Margus suvepäevast, kus Aegna all laevatee serval seilates äkki punane kiirkatamaraan justkui teadlikult suuna „Gemma“ peale võttis ja muudkui lähenes. Kas oli tegemist juhuse või „Vana“ vingerpussiga, seda teada ei saagi, igatahes tundus täiskiirusel sõitev laev „Gemmast“ napi veerandi kaabeltau kauguselt mööduvat. Polnudki muud teha, kui jaht vööriga vastu lainet keerata. Järgnev tekitas ameerika mägedel üles-alla sõitmise tunde küll, aga ei rohkemat.
„Gemma“ algava hooaja plaanidest rääkides on meeskond muheledes napisõnaline. Kuigi võistleval jahil on uuendamist ja parandamist vajavate osade loetelu pikk, seisab nimekirja alguses pea alati halastamatult uute purjede küsimus. Vahetamist vajab pea terve purjering, esimese hooga groot ning siis riburada pidi eespurjed. Selle kallal töö käib ja loodetavasti näeme „Gemmat“ hooaja avavõistlusel stardiliinil juba uute purjedega. Headele konkurentidele ORC neljandast grupist soovivad Gea, Margus ja Mait aga mõnusat tuult ning lisavad, et küllap märgis näeme.
„Loviise”
„Loviise“ alustas teekonda Pärnust Tallinnasse 2009. aasta septembris. Ostutehing oli teoks saanud nädal varem ja uuteks omanikeks Martin Rääk, Kristo Kask ja Eiko Ojala. Martin ja Kristo olid Pärnus mõned aastad minitonnik „Tea” meeskonnas sõitnud. Et meeste põhitegevus oli Tallinnas, aga merepisik küljes, oli müügis oleva veerandtonnise „Loviise“ otsa komistamine asjaolude õnnelik kokkusattumine. Eiko käis „Loviise” endise omaniku Teeduga proovisõidul ja otsus jaht soetada sai kindel. Kas jaht osta üksinda või kellegagi koos, Eiko veel ei teadnud. Mõni kuu hiljem selgusid ka Martini ja Kristo plaanid ning ühine tehing tehti teoks.
„Loviise“ (alguselt „Lilian“) ajalugu on põhjalikumalt kirjeldatud jahi koduleheküljel http://loviiseyacht.wordpress.com ning ühe rariteetse artefaktina on Martini käes laenuks ka jahi esimeste omanike poolt detailselt täidetud logiraamat. 1995. aastal valminud Polaris „Loviise“ oli ostuhetkel heas korras, kuid ainsana teadaolevatest Polaristest lühema tekipealse mastiga ja nuditud kiiluga. Et eelnevatel hooaegadel jahil purjenumbriga EST-194 ORC mõõdukirja polnud, siis saadi LYS 1,02. 2011. aastal sai jaht uue masti, lehtkiilu originaalpikkus taastati ning tehti tekipealseid parendustöid.
Kapteniks on Martin, kellel meresõidukogemust teistest grammi võrra enam ning meeskonda kuulub lisaks Kristole ja Eikole veel ka Kevin Villem. Algul keskenduti rohkem huvipurjetamisele, kuid ka regattidest võeti osa. Pikemateks meresõitudeks on siiani Muhu Väin, Rannarootsi regatt ning mõnusad huvisõidud Kaberneeme ja teistesse Eesti sadamatesse. Martin pajatab, kuidas ühe esimese retke ajal sai „Loviisega“ tugeva tuulega Virtsu jahisadamasse sisse sõidetud. Kuna tuul oli merelt ja sissesõit teadaolevalt kitsuke, pidi mootoriga täie hooga minema, et jaht tuulega madalikule ei triiviks. 180-kraadine kannakas täishooga tuli suisa elegantselt välja ja justkui roolimehelt küsimata, võttis „Loviise“ talle mõeldud koha kai ääres kahe jahi vahel sisse. Sellest ajast usub Martin „Loviise“ tarkust ja oskust ootamatute olukordadega toime tulla. Muuhulgas on „Loviise” pardal filmitud muusikavideo Mari Kalkuni laulule „Hommikuvalge“.
Jahi kodusadamaks on Noblessner, mida „Loviise“ meeskond ka kiidab nii talvehoiustamise kui ka hooldustööde osas. Küll teeb muret aga laine, mis sadama akvatooriumisse korralikult sisse lööb ja jahti kinnitamisel erilist hoolsust nõuab.
Küsin, kas tuleval hooajal „Loviiset“ ka kolmapäevakute stardisaginas kohata saab. Vastuseks vaatab Kristo mõtlikult justkui sinetavate kauguste poole ning arvab, et küllap vist, aga rohkem meeltmööda on „Loviise“ meeskonnale siiski pikemad avameresõidud. Ning et vahva oleks koos teistega ka mõni pikem eskaadrisõit ette võtta. Veerandtonniste laevastikule ja purjetajate kogukonnale tervikuna soovib aga „Loviise“ meeskond ühtlast tuult purjedesse ja jahi esimese omaniku mõttetera tsiteerides „kasvõi 1 sentimeeter vett kiilu alla – aga, et oleks kogu aeg!“.
Ilya Raryukhin ja Juko
juuni 2nd, 2013Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat talv 2011
„Juko“ ja Ilya teed ristusid pea 6 aastat tagasi. Kuna purjetamine oli tuttav juba lapsepõlvest, siis ei olnud pikka mõtlemist ning jaht saigi ostetud. Veerandtonnise, algupärast nime kandva Polaris-tüüpi jahi ehitusaasta on 1990.
Juko on on jahtklubi „Baltsail“ liige, kannab purjenumbrit EST-405 ning kodusadamaks on Pirita. Juko koduleheküljelt est405.blogspot.com saame teada ka „Juko“ kerenumbri, 83. Esimene pikem sõit oli 2006. aasta Muhu Väina regatt. Nagu alguses ikka, õppisisid jaht ja meeskond kokku sobima ning ülesõidust Tallinnast Pärnusse kujunes paras seiklus. Ilm, tuul, navigatsioon ja madal Väinameri tegid vastsele meeskonnale hea koolituse.
Ilya pajatab, et 2007. aastal Muhu Väina regatil Ruhnust Roomassaarede sõites kandis suur külglaine „Juko“ ootamatult ja päris suure hooga kiiluga kividesse. Pilt olevat päris hirmus olnud, kiilu kerekinnitus väändunud ja lahti. Omal jõul saadi jaht siiski lahti ning toodi turvaliselt kodusadamasse. Hakati nuputama, mida kiiluga peale hakata. Kas parandada kannatada saanud olemasolev lehtkiil või teha jahile sootuks pulbkiil. Otsustati mitmetel põhjustel pulbkiilu kasuks. Ise tehtud arvutuste ja jooniste järgi valati pulba osa ise suvilas liivavormi. Oli tegijate sõnul parasjagu keeruline ja ajamahukas, samas ka lõbus ettevõtmine. Töö sai aga tehtud, pulb valatud ning jahile uus kiil alla pandud.
Kapitaalselt remonditi 2010 – 2011 talvel ka jahi kere veealune osa ja kiil. Kuulu järgi tehti kiilulehte ka laiemaks, aga tõestatud see pole ja ega siis tegijad oma saladusi niisama otse välja ei räägi.
Jahil peale kiilutööde suuremaid ümberehitusi tehtud ei ole – mast on originaal, seisev taglas lihtsalt korralikult hooldatud. Algselt suhteliselt pehme kere on saanud sissepoole tugevdused. Purjed on tellitud Sankt-Peterburgist, mis meeskonna sõnul nii hästi ei õnnestunud, kui loodeti. Selle eest on „Juko“ tänu purjede punakale toonile võistlusel ka tihttuules sõites kaugelt äratuntav.
Põhimeeskonda kuuluvad peale Ilya veel Alan Kõdar, Aljeksandr Derzhitskij, Hasan Melikov, Andrej Kulakov, Aleksej Milekhin. Kõik on nooruspõlves jahtklubis Baltsail purjespordiga tegelenud.
Sekka Tallinna lahel võistlemisele käivad „Juko“ liikmed vahelduseks Moskvas regatil „Who is Who“ (www.wiwrace.ru). Regatil võisteldatkse ainult Laseritel ja Lutšidel, mille annavad korraldajad ning regati ajal vahetavad võistlejad ausa tulemuse nimel paate. Ilya tuli 2009. aastal toimunud regatilt koju peavõiduga.
Juko meeskond on aastatel 2009 ja 2010 osalenud ka Horvaatias tšarterfirmade poolt hiliskevadel korraldataval Bavaria-tüüpi jahtide regatil (http://www.bavaria-cup.ru/,) mis sellise toreda puhkusevõistluse vahepealse formaadina olevat vägagi tore üritus. Aastal 2010 tuldi regatilt koju I kohaga. Kevadel plaanitakse koos osa võtta analoogsest Horvaatias toimuvast regatist Euroregatta 2012 ( http://www.euroregatta.eu/en/).
Küsimusele, kas „Juko“ ORC 2012 MM‑l osaleda kavatseb, loomulikult selget vastust ei tule. Hetkeks löövad silmad küll särama, aga küllap paneb aeg asja paika. Suvistel regattidel on osaletud rohkem aega- kui jõudumööda, parimad tulemused on purjetatud enamasti lühiradadel. E4 Caprice Cup 2011 saavutati II koht.
Konkurentidele soovib Ilya tuult purjedesse ning kõike head, mida aga soovida kannatab, kuna ilma nendeta ei saa ju kuidagi võistelda.
Koit Pauts ja Edasi
juuni 2nd, 2013Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat sügis 2011
Jaht „Edasi“ kapten Koit Pauts’i juhtimisel on praegu Polariste laevastiku vaieldamatult kõige kiirem alus. Sedavõrd, et pikemate distantsiga võistlustel saavad enamus jahte lugeda regati õnnestunuks, kui nad võistluse vältel „Edasi“ spinnakeri värve suudavad eristada.
Küsin siis ettevaatlikult, et kas kiiruse põhjus võib-olla eriti innovatiivsete lahenduste kasutamine jahi ehituses või koguni on kaptenil koguni salalepe Vana endaga. Ei midagi üleloomulikku, vastab Koit muheledes. Nojah, eks igal kaptenil on omad saladused…..
Purjenumbri EST ‑11 all sõitev Haapsalu jaht „Edasi“ on aastal 1985 valminud teise Polarisena ning kannab siiani algupärast nime. Algselt Haapsalus Lääne Kalurile kuulunud jaht osteti meeskonna peale ära esimese kapteni Tõnis Telleri eestvedamisel. Nagu ikka, sõideti ja võisteldi esimestel aastatel koduvõistlustel ning esimesel suuremal regatil nagu Muhu Väin osaleti 1996.
Jahti on parandatud ja täiustatud ka ning mitte vähe. Peale teist Väina tehti esimene uuendusring, vahetati lehtkiil bulba vastu ning soetati uus purjering. Kere ja teki kinnitus tugevdati liimliitega ning algupärast suhteliselt pehmet keret jäigastati põhjalikult. Purjedest on hetkel kasutusel teine ring grooti ja kolmas ring genuat.
Meeskonda kuuluvad Sulev Oolup, Jüri Raagmaa, Garry Vasser ja Aso Koris. Algusest peale „Edasi“ roolipinni hoidnud Koit Pauts hakkas seitse aastat tagasi ka kapteni vastutusrikas koormat kandma. Minu küsimuse peale, et kas võistluse ajal meeskonnaga ka strateegiat arutatakse vastab Koit, et eks arutelu käib ikka, kõik kogenud sõitjad, kuid kiired otsused jäävad ikka rohkem roolimehe kanda.
Trenni väga plaanipäraselt „Edasi“ meeskond ei tee, hooaeg algab juuni alguses Haapsalus lühirajavõistlusega ning eks seal see talveuni välja tuulutatakse. Suve jooksul proovitakse jõudu – , aega- ja võimalust mööda ikka kõikidel suurematel võistlusel osaleda. Eks ka meeskonna pikaajaline ja sujuv koostöö on võistlustel on edu taganud.
Karvasematest juhtumistest merel meenutab Koit masti murdumist 2009 aastal peale Watergate regati starti kui purunes sisemine vant. Et tuul tagalast räsib, on merel enam-vähem tavaline. Nii läks õnneks Suursadama – Orissaare etapil, kus spinniotsal mõõdukas tuul korraga puhanguti kuni 20–30 m/s tõusis. Õnnekombel jõuti spinnaker õigeaegselt maha korjata ning jaht terveks jätta.
Võistlushoos sõidetakse sageli riski piiril ja vahel veidi kaugemagi. Nii mindi madala veetasemega 2010 Kessu regati ajal Pinukse poolssaare juurest parajat tuult võtma ja krõbiseti kiiluga üle kruusakünka. Aga peale kriimude midagi hullemat ei juhtunud ning risk oli karikat väärt – võit tuli koju.
Regattidel on saavutatud nii palju poodiumikohti, et Koit esimese hooga neid üles lugeda ei mäletagi. Ehk siis nagu võistluspurjetajad naeravad, et auhinnakapil ei lähe uksed kinni. Märkimist väärivad neist ehk järgmised: „Edasi“ on 6 kordne Muhu Väina võitja, 4 korda on võidetud Watergate regatt ning 2 kordne Eesti Avamere karikasarja võitja.
Küsin, et kas „Edasi“ plaanib ka 2012 Helisingis ORC MM-il osaleda.
Noh, nii 50–50% tõenäosusega, muigab kapten.
Esitan lõpetuseks küsimuse, et mis siis veerandise jahi küljes hoiab (Koit on sõitnud ka X‑34‑l võidukalt nii Baltic Offshore Week regatil ja Baltic Open Regatta’l) ja mida häädele konkurentidele öelda-soovida.
Veerandtonnise Polarise peal hoiab Koitu hea ja mõnus meeskonnatunne ning kambavaim. Ning konkurentidele soovib Koit Pauts naeratades ikka head pärituult purjedesse…
Tiina Maalinn ja Vesileenu
juuni 2nd, 2013Tõeline pärl Polariste ja kogu veerandtonniste võistlusjahtide laevastikus on vaieldamatult jaht „Vesileenu“. Mitte et jahi tehnilised omadused oleksid kuidagi erilised. Säravaks teeb „Vesileenu“ see, et tegemist on 100% naiskonnaga võistleva jahiga.
1991 a. Spordilaevade katsetehases valmistatud pulbkiiluga Polaris tüüpi jahi numbriga EST-157 kodusadamaks on Roomassaare.
Naiskonna ajalugu algab aastast 2000, kui jaht „Lennuk“ alustas oma ümbermaailmareisi. Signe Riisalo küsis meestelt sõitmiseks jahi „Vesilennuk“ ja otsis naiskonna peale. Neli aastat hiljem otsustati soetada oma jaht. Tallinnast leiti ja osteti Polaris nimega „Puuma“ ning korraldati ümber ristimiseks nimekonkurss. Üks humoorikas Saaremaa ajakirjanik nimetas naiskonda kogemata ühes artiklis Vesileenudeks. Tore ja sisukas nimi jäi külge ja jaht oligi uue nime saanud. Võluv naiskond on purjetanud koos aastast 2000. Esimeseks kapteniks oli Kristiina Klaos, alates 2009 Tiina Maalinn. Naiskonda kuuluvad Signe Riisalo, Pille Rünk, Külli Saard, Triin Sepp, esimesteks abikäteks Teele Nöps ja Kadri Tamme.
Tiina Maalinn mainib naerdes, et „Vesileenu“ on ainus jaht, kes ka purjetajate järelkasvu eest hoolitseb – nimelt on siiani traditsiooniks olnud, et iga teine aasta sünnib naiskonnaliikmete hulgast kellelgi laps. Praeguseks on järelkasvu juba neli last.
Lisaks korralisele iga-aastasele hooldusele on jahile ikka jõudumööda ka iluravi tehtud, keret tugevdatud ning uusi purjeid soetatud, kuid mingit suuremat ümberehitust ei ole ette võetud. Ainsaks oluliseks uuenduseks on endist hingedel avanevat ja suhteliselt ebamugavat kokpiti luuki asendav uus ja noobel orgaanilisest klaasist liugluuk, mis nüüd ka päevavalguse kajutisse laseb.
Küsimuse peale, miks jahti Tallinnasse ei tooda, kus ometi tihedamalt võistlusi korraldatakse, vaid veendunult Roomassaare sadamat eelistatakse, vastab Tiina, et siiani on olnud südamelähedasem selline pikkade regattide stiil. Aga küsimus on naiskonnas jutuks olnud pea iga talv, nii et võib-olla on tulevikus lootust „Vesileenut“ KJK regattidel Tallinna lahel näha. See oleks äärmiselt tervitatav, kuna tegemist on kõvade purjetajatega – enamikele sama klassi võistlusjahtidele on „Vesileenu“ ahtripeegel päris tuttav vaatepilt.
Juhtumustest merel meenutab Tiina, kuidas ükskord poolel teel Roomassaarest Ruhnu otsal murdus rooli paller ehk jäme täismetallist püstvõll, mis roolilehte ja tüüripinni seob. Heideti välja triivankur ja helistati abi järele. Piirivalve abiga pukseeriti jaht Ruhnu, kus kaaslased Saaremaa purjeklubist asenduseks A 4 kirjapaberi suuruse metall-lehe alla keevitasid. Märkimisväärne on loo juures see, et kadunud roolilehe kandis meri kuus nädalat hiljem Ruhnu randa, kust see ka üles leiti ning kaptenile teada anti. Mõistagi oli selleks ajaks juba uus tellitud ja ka alla pandud.
Näitena naiskonna targast ettevaatlikkusest räägib Tiina regatist, kus lähenev pagi osutus päris tugevaks tormi-iiliks, mis räsis katki ligi viieteistkümne jahi purjed. Naiskond võttis kõik purjed õigel ajal ära ning pääses vaid õõtsumisega.
Ometigi ei löö vapper naiskond võistlushasardis vahel ka risti ette. 2010 Muhu Väina viimasel, Virtsu – Dirhami etapil juhtusin oma silmaga nägema, kuidas „Vesileenu“, must-punane spinnaker uhkelt üleval, külma kõhuga otse üle Härjamaa madala kihutas. Hiljem kaldal tulid vanad meremehed ligi, vangutasid pead ja surusid naistel kätt.
Häid tulemusi on saadud erinevatelt võistlustelt – 2007 Eesti Meistrivõistlustel III koht ja Muhu Väina IV koht, 2010 Watergate regati II, 2010 Ruhnu regati I koht ning 2010 Avamere Karkikasarja V koht.
Küsimusele, et mis laadi köidikud vahvat naiskonda siis „Vesileenu“ küljes hoiavad, vastab Tiina, et just nimelt selline väga sportlik ja veidi askeetlik olemine ning kindlasti ka veerandiste mõnus ühine suhtlemine. Ning mainib, et Polaris peab ikka päris suur jaht olema, kui Rojas regatil mahtus õhtul kai ääres Vesileenu kajutisse 11 inimest ja lõõtsmoonik peale kauba.
Lõpetuseks, kui palun Tiinal veerandtonniste võistlusklassi konkurentidele midagi soovida, vastab Tiina võluvalt naeratades, et me/Vesileenu oleme ka tagant vaadates väga ilusad.
Jaan Tiidemann ja Blanca
juuni 2nd, 2013Tekst: Andres Aavik / ajakiri Paat kevad 2011
Õues on 20 kraadi külma ja hubases kohvikus kohtuvad kaptenid pole neli kuud merel käinud. Sunnitud tugitoolisportlased. Aga just tugitoolisportlasena alustas ka kapten Jaan Tiidemann. Seejärel hakkas ülikooli kõrvalt sõitma purjelauda ning sealt omakorda jõudis Tornado klassi katamaraanini. Kuid pidama jäi vaid aastaks.
Aastal 2004 ostis Jaan oma esimese Polarise ja kaasreederiks sai Margus Žuravljov. Aluseks polnud aga mitte „Blanca”, vaid hoopis „Vesilennuk”. Margus tõi meeskonda oma isa, Peeter Sinivälja ning kaks kogenud jääpurjetajat. „Õpipoiss-jobu-omanik“, muheleb Jaan meenutades. Aastate jooksul kogunes aga kõvasti kogemusi ning tipphetkedeks olid pronksmedalid kahelt järjestikuselt Eesti Meistrivõistlustelt avamerepurjetamises ehk Muhu Väina regatilt.
Kõigil Polaristel on oma iseloom ja just seetõttu jäi võistlustel silma „Blanca”. Ta tundus kuidagi teistsugune, justkui ebamaise olekuga, toores võistluspaat. Ka „Vesilennuk” oli täpselt sama tüüpi, ometi teistsugune. Kui „Blanca” seejärel müüki tuli, teadis Jaan kohe, et peab ta ära ostma. Ka ülejäänud meeskond liikus edasi. Suuremasse paadiklassi, kus kajutis püsti saab seista ning ka supipoti tulele panna. Oli aeg moodustada päris oma meeskond ning üheskoos uut paati vaatama minna.
Uueks meeskonnaks said kapteni kaasa Ellen, Marek, Andres ja Tarmo. Esimene kohtumine ei olnud midagi suursugust. Kai peal ja tuule käes. Hall, räsitud olemisega, poolenisti vett täis ning kajuti seinad hallitusega kaetud… Uut meeskonda oli raske veenda, et säärane „peletis“ tuleb kindlasti ära osta. Kuid ilmselgelt mõjus „Blanca” preesens ka neile, sest ostetud see alus sai ning salong punase puidu ja valge värviga uhkeimast uhkeimaks tehtud.
Uus paat oli ka sõiduomadustelt teistsugune. Kuidas Jaan esimest korda uue paadiga võistlusele läks, teavad Pirital pea kõik rääkida. Bulbkiilu külgpindala on nimelt oluliselt väiksem kui oli „Vesilnnuki” originaalkiilu oma ning juba esimesel väljasõidul Pirita sadamast triiviti jõekaldasse kinni. Kiilul on ka positiivseid külgi – kallutama peab vähem ning paat on spinnakeri all märksa stabiilsem.
Täna pretendeerivad Jaan ja „Blanca” pea igal võistlusel esikolmikusse. Peamiste konkurentidena loetleb kapten Polarised „Leila”, „Tuulelaulu”, „Vesileenu” ja viimasel hooajal esile kerkinud „Minni”. Viimane on muidugi kindlalt kontrolli all hoitud – hooajal 2010 olid kogutud punktide arv sama nii Muhu Väina regatil, Veerandtonniste Karikavõistlusel kui ka KJK Delfi Kolmapäevaregattide üldkokkuvõttes, kuid võidud noppis kõigil kordadel „Blanca”. Kapteni eeskujuks on aga endiselt meeskond „Vesilennuki” aegadest.
Kõige meeldejäävam sõit on nii kapteni kui ka meeskonna jaoks esimene võistlus pärast 2009. aastal toimunud õnnetust, kus „Blanca” masti kaotas. Mitmeid kuid võistlusareenilt sunnitult eemal olnuna oli eriti magus tulla tagasi uue masti ja purjedega ning edestada tervet võistlusgruppi 30 minutiga. Jääb üle vaid põnevusega oodata, millega hooajal 2011 üllatatakse.
Ülar Mark ja Astraia
juuni 2nd, 2013Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat kevad 2011
Ülar Marki jahikapteniks saamise eest on paljuski vastutav „Blanca“ kapten Jaan Tiidemann. 2006. aasta sügisel mainis Ülar ühel koosviibimisel purjetamist, mille peale Jaan pakkus müüa Polarist „Vesilennuk“. Käed said löödud, käsi merele antud ning peale esimest paari proovisõitu Tallinna lahel asuti kohe julgelt KJK kolmapäevakute stardiliinile. Kui kolm hooaega väärika ja värvika ajalooga „Vesilennukiga“ sõidetud ning võistlustel päris mitmeidki poodiumikohti saavutatud, asuti koos meeskonnaga uuemat alust otsima. Pole lõpuni teada, kas „Astraia“ leidis uue kapteni või kapten jahi, igatahes sai 2010 aasta kevad-talvel ühe Rannamõisa garaazi ees, kus „Astraia“ kaua oli kuival seisnud, tehing tehtud ning „Polariste“ võistlusnimekirja oligi uus lisandunud alus.
Originaalkerega 1991 a. valminud Polaris „Astraia“ on erinevalt paljudest teistest olnud ühe omaniku jaht. Mõned aastad purjetanud, seisis „Astraia“ pikalt katuse all ning pole siis ka ime, et Ülaril ja ta meeskonnal kulus pea kogu 2010. hooaeg loendamatuteks katsetusteks ja häälestamiseks, et jaht taas purjetama õpetada.
„Astraia“ põhimeeskond koosneb toredal kombel ainult arhitektidest. Põhimeeskonnas on kapten Ülar, soodimees Kaiko Kivi, Inga Raukas, Liisi Vähi ja Illimar Truverk. Käesoleva loo kirjutaja on ühe hooaja nimetet meeskonnaga koos sõitnud ja julgeb kapteni sõnu kinnitada, et tegemist on ühtse, oskusliku ja väga võidutahtelise meeskonnaga. Soodimeest Kaikot peab Ülar aga veerandiste võistlusklassi üheks perspektiivsemaks purjetrimmijaks, kuid palub seda muigamisi ainult sosinal mainida. Et muidu meelitatakse konkurendi juurde.
Vahvatest juhtumistest merel mäletab Ülar, et kui 2007 Muhu Väina regatil algaja kohta kõva, kuni 17 m/s tuulega Ruhnu poole sõideti, sai infoliinile helistatud ja ilmaprognoosi küsitud. Asjalik naishääl üritas helistajat veenda, et Liivi lahel on hoopis 6 m/s mõõdukas tuul ja ei mingit tormi ei ole ega ei tule. Ja et pole mõtet temaga vaielda. Tahtmatult tekitas enesekindel sünoptik meeskonnale korrapealt lõbusa tuju, mis merel teinekord vaat et ilmateatest olulisemgi.
Teine sarnane meenutus pärineb Muhu Väinast, kui Ülar veel teisi kapteneid uskus. Enne Ruhnu – Roja etappi arutasid veerandiste kaptenid koos hommikusöögilauas, et kas nii kõva tuulega ikka start toimub. Sealsamas istunud Jaanus Nõgisto kinnitas pobinal, nina kohvitassis, et tema ikka oma jahti lõhkuma ei lähe ja et tuul on ikka liiga kõva ja et ikka täiesti raudselt lükatakse start edasi. Starti edasi ei lükatud ja kui Ülar ettevaatlikult ainult foka ja teise rehviga 5 minutilise hilinemisega stardiliinile jõudis, oli seal esimeste hulgas uhkes täispurjes „Carol“, Nõgistoga roolis. Vot siis kaptenite juttu enne starti.
Mis siis ikka kutsub kaptenit ja meeskonda Astraiaga merele? Ülar vaatab ainult väga korraks mõtlikult aknast välja ja vastab kiirelt, et eks ikka seltskond, meri, võistlused ja head konkurendid.