Tekst: Andres Aavik / ajakiri Paat talv 2010
Eneli ajaveeb: eneli.net
Kuidas Jens Eneli leidis, ei usu üldiselt keegi. Väidetavalt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel miljonikrooniste ja kallimate aluste vahelt 79 000 krooni maksva Polarise leidis. Kontrast tundus niivõrd jabur, et proovisõit lepiti kokku juba järgmiseks päevaks ning sõidupäeva õhtul oli tehtud ka otsus oma esimene purjekas osta. Aasta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jensi elus esimene kord seda tüüpi alust näha — 90date aastatel lõpus käidi koos onuga Pirital Polarise prototüüpi uudistamas ja peaaegu oleks ka kaubaks läinud. Oma aja kohta oli tegemist müstiliselt võimsate joontega puhastverd võistluspaadiga. Eks tegelikult tekitab Polaris veel tänagi sama emotsiooni.
Eneli on väga staažikas ja kireva ajalooga paat. Algusaastatel kuulus ta Tallinna Polütehnilisele Instituudile ning sellest ajast pole ka suurt midagi teada. Järgmine omanik oli Toomas Soots, kelle juhtimisel tuli paat kaks korda Eesti meistriks avamerepurjetamises ehk Muhu Väina regatil. Teada on veel ka vähemalt üks hõbe ning üks neljas koht. Peale seda on Eneliga lühiajaliselt sõitnud veel mitmed kaptenid, omaniku kindla käe puudumise tõttu on Jens pidanud ka kõvasti vaeva nägema. Paat oli käest ära lastud ning pärast esimest hooaega tuli ette võtta suuremad renoveerimistööd. Paljud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnnelikku reederit kübetki morjendanud. Pigem on pannud paati ja selle hooldamist austama ning mõistma.
Mis on Eneli juures erilist? Sellele on kaptenil kohe mitu vastust võtta. Kõigepealt kõige lahedam meeskond. Seejärel pikk ja kirju ajalugu. Tänu Toomas Sootsile teavad paati kõik Eesti purjetajad ning paljudel on temast ka mõni lugu rääkida. Ja suguvõsa on suur: lõppenud suvel kohati kokku suisa viit Eneli purjenumbriga purje, seda mõne teise paadi peal – tunne on nagu võõrasemal, kes on oma vanade purjedega teised oma tiiva alla võtnud. Enelil on muidugi oma iseloom. Paat hakkab liikuma ja vesi vilisema juba 4m/s puhuva tuulega, sageli kui sõsarlaevad. Neiu on ka pirtsakas ja raske taltsutada, väga tundlik trimmi suhtes. „Kõige kiirem vanade purjedega paat“, muheleb Jens. Lisaks on ta terve meeskonna kahe hooajaga muutunud täiesti ebausklikuks. Kui Vanale ei vala, siis läheb alati midagi untsu. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka teine ka.
Miks siis ikkagi peaks täie mõistusega inimene omale säärase pirtsaka, mitte just esimeses nooruses võistluspaadi soetama, mis tahab kõvasti hoolt ja armastust? Ega ei peagi, vastab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõistuse juures kipper, kes kl 18:30 algavaks võistluseks on kai peal valmis juba 16:00 ja ei suuda starti ära oodata. Eks ta omamoodi tõsi ole, oleme kõik ühtemoodi kai peal reas.