Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat talv 2010
Kui Priit Põldma oli mõned aastad merel huvisõite teinud, muuhulgas jaht Lindaga Gotlandil ja Christiansø saarel käinud ning Väinamerel seilanud, oli käsi merele antud ja algasid oma jahi otsingud. 1998 saigi Priit mõned aastad Ridas Jahts hoovil seisnud Polaris-tüüpi kere omanikuks, valmistamisaasta 1991, tootmisnumber 16. Lehtkiilu ja kerekuju järgi on see Polarise nn modifitseeritud variant. Miks langes valik just Polarisele, polegi lõpuni selge, aga tagantjärele osutus otsus õigeks: veerandtonnise ülalpidamine on võrreldes suuremate jahtidega tunduvalt soodsam.
Koostöös firmaga Ridas Jahts komplekteeriti mast, taglas ja muu vajaminev. Leilaks ristitud alus lasti vette 20. juulil 1998 ja teadaolevalt onLeila üks väheseid võistlusjahte Polariste seas, kes on vettelaskmisest peale ühe ja sama omaniku käes olnud. Esialgu sõideti rahulike ilmadega Tallinna lahel ja käidi Naissaarel. Nagu süües kasvab isu, nii tärkab ka merel sõites soov nihutada silmapiir üha kaugemale. Seetõttu võttis Leila juba aastal 1999 ette Muhu Väina regati. Esimesel korral auhinnakohtade konkurentsis osalemist ei oodatudki. Eesmärgiks seati, et jaht ja meeskond terveks jääksid ning et peale etappi vähemalt bändi esinemiseks sadamasse jõutaks. Need eesmärgid ka täideti. Leila esimesest Muhu Väina regatist on kaptenil meeles ka õnnelik õnnetus, Leilal purunes Pärnu –Kihnu etapil tugevas tuules vöörstaagi vöörikinnitus. Masti murdumist takistas vöörikantslisse
kinnitatud gennakerivall, nimelt sõitis Leila esimesed aastad gennakeriga, mis oli Priidu sõnul veerandtonnise Polarise jaoks üks igavesti kapriisne puri. Polnudki siis muud, tagasi Pärnusse keevitama.
Roomassaarest alanud 2004. aasta Muhu Väina regatilt meenub Priidule, et esimesel etapil käisid paljud jahid Allirahu madaliku ümbruses kiiluga kividel. Sõideti siis ükskord hiljem kõva ilmaga Roomassaarest Tallinna, Allirahust loode poolt mööda. Vaevalt jõudis Priit suviseid Muhu Väina intsidente meenutada, kui madalaks läks ja bulba ohtliku kolina saatel mööda kive käis. Jõuti veel purje järgi lasta ja kapten asus kurssi kontrollima. Navigatsiooniviga oli vaevalt paar meetrit ja pöördemärk oli GPS-is karile liiga lähedale pandud.
Esimestel aastatel sõitis Leila soodimees Heiki Jüriloga, 2003. aastast tänaseni on trimmeriks Jaan Laasalu. Tõsiasi on, et võistlusjaht kulub huvipurjekatest mitmeid kordi kiiremini ning parandusi ja täiustamistöid on Leilal tehtud kogu aeg. Kogemuste suurenedes uuendati ja trimmiti taglast – esialgse gennakeri asendas spinnaker, tõsise hüppe kiiruses andis masti vahetus 2009. aastal.
Priidu arvates on Polariste ja veerandtonniste võistlusklassi juures eriti tore kaptenite ja meeskondade sõbralik, omavahel tihedalt suhtlev seltskond. Ehkki võistluses köetakse sageli kired kuumaks, jätkub hiljem kai peal ikka sõbralikke sõnu ning ühist arutelu jahtklubi baaris pika laua taga.
Priitu näeb tihti Kalevi Jahtklubis Leila kallal toimetamas. Ja tal on põhjust oma salapärast muiet hoida ka – Leila on praegu veerandtonniste ehk siis ORC VI võistlusgrupis üheks nobedamaks aluseks trimmitud-sõidetud jaht. Leila medalivärvides tulemused annavad uhkuseks ka põhjust:
- Avamere Eesti Karikavõistlused 2009 – III koht.
- Avamere Eesti Karikavõistlused 2010 – II koht.
- Kalevi Jahtklubi Delfi 2010 kolmapäevaregattide koondarvestus – II koht.
- Tallinna Meistrivõistlused 2010 — II koht.
- Kalevi Jahklubi kolmapäevaregattide arvestuses on saavutatud mitmeid I, II ja III auhinnalisi kohti.