Grasshopper on leidnud endale uue omaniku, uueks kodusadamaks Pärnu.
Polaris endise nimega Vox, praeguse nimega Grasshopper on pandud pärast suurt remonti müüki.
Hind: 7700€ 5200€ 3800€ 3000€.
Grasshopper on leidnud endale uue omaniku, uueks kodusadamaks Pärnu.
Polaris endise nimega Vox, praeguse nimega Grasshopper on pandud pärast suurt remonti müüki.
Hind: 7700€ 5200€ 3800€ 3000€.
Tekst: Andres Aavik / ajakiri Paat talv 2010
Eneli ajaveeb: eneli.net
Kuidas Jens Eneli leidis, ei usu üldiselt keegi. Väidetavalt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel miljonikrooniste ja kallimate aluste vahelt 79 000 krooni maksva Polarise leidis. Kontrast tundus niivõrd jabur, et proovisõit lepiti kokku juba järgmiseks päevaks ning sõidupäeva õhtul oli tehtud ka otsus oma esimene purjekas osta. Aasta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jensi elus esimene kord seda tüüpi alust näha — 90date aastatel lõpus käidi koos onuga Pirital Polarise prototüüpi uudistamas ja peaaegu oleks ka kaubaks läinud. Oma aja kohta oli tegemist müstiliselt võimsate joontega puhastverd võistluspaadiga. Eks tegelikult tekitab Polaris veel tänagi sama emotsiooni.
Eneli on väga staažikas ja kireva ajalooga paat. Algusaastatel kuulus ta Tallinna Polütehnilisele Instituudile ning sellest ajast pole ka suurt midagi teada. Järgmine omanik oli Toomas Soots, kelle juhtimisel tuli paat kaks korda Eesti meistriks avamerepurjetamises ehk Muhu Väina regatil. Teada on veel ka vähemalt üks hõbe ning üks neljas koht. Peale seda on Eneliga lühiajaliselt sõitnud veel mitmed kaptenid, omaniku kindla käe puudumise tõttu on Jens pidanud ka kõvasti vaeva nägema. Paat oli käest ära lastud ning pärast esimest hooaega tuli ette võtta suuremad renoveerimistööd. Paljud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnnelikku reederit kübetki morjendanud. Pigem on pannud paati ja selle hooldamist austama ning mõistma.
Mis on Eneli juures erilist? Sellele on kaptenil kohe mitu vastust võtta. Kõigepealt kõige lahedam meeskond. Seejärel pikk ja kirju ajalugu. Tänu Toomas Sootsile teavad paati kõik Eesti purjetajad ning paljudel on temast ka mõni lugu rääkida. Ja suguvõsa on suur: lõppenud suvel kohati kokku suisa viit Eneli purjenumbriga purje, seda mõne teise paadi peal – tunne on nagu võõrasemal, kes on oma vanade purjedega teised oma tiiva alla võtnud. Enelil on muidugi oma iseloom. Paat hakkab liikuma ja vesi vilisema juba 4m/s puhuva tuulega, sageli kui sõsarlaevad. Neiu on ka pirtsakas ja raske taltsutada, väga tundlik trimmi suhtes. „Kõige kiirem vanade purjedega paat“, muheleb Jens. Lisaks on ta terve meeskonna kahe hooajaga muutunud täiesti ebausklikuks. Kui Vanale ei vala, siis läheb alati midagi untsu. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka teine ka.
Miks siis ikkagi peaks täie mõistusega inimene omale säärase pirtsaka, mitte just esimeses nooruses võistluspaadi soetama, mis tahab kõvasti hoolt ja armastust? Ega ei peagi, vastab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõistuse juures kipper, kes kl 18:30 algavaks võistluseks on kai peal valmis juba 16:00 ja ei suuda starti ära oodata. Eks ta omamoodi tõsi ole, oleme kõik ühtemoodi kai peal reas.
Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat talv 2010
Kui Priit Põldma oli mõned aastad merel huvisõite teinud, muuhulgas jaht Lindaga Gotlandil ja Christiansø saarel käinud ning Väinamerel seilanud, oli käsi merele antud ja algasid oma jahi otsingud. 1998 saigi Priit mõned aastad Ridas Jahts hoovil seisnud Polaris-tüüpi kere omanikuks, valmistamisaasta 1991, tootmisnumber 16. Lehtkiilu ja kerekuju järgi on see Polarise nn modifitseeritud variant. Miks langes valik just Polarisele, polegi lõpuni selge, aga tagantjärele osutus otsus õigeks: veerandtonnise ülalpidamine on võrreldes suuremate jahtidega tunduvalt soodsam.
Koostöös firmaga Ridas Jahts komplekteeriti mast, taglas ja muu vajaminev. Leilaks ristitud alus lasti vette 20. juulil 1998 ja teadaolevalt onLeila üks väheseid võistlusjahte Polariste seas, kes on vettelaskmisest peale ühe ja sama omaniku käes olnud. Esialgu sõideti rahulike ilmadega Tallinna lahel ja käidi Naissaarel. Nagu süües kasvab isu, nii tärkab ka merel sõites soov nihutada silmapiir üha kaugemale. Seetõttu võttis Leila juba aastal 1999 ette Muhu Väina regati. Esimesel korral auhinnakohtade konkurentsis osalemist ei oodatudki. Eesmärgiks seati, et jaht ja meeskond terveks jääksid ning et peale etappi vähemalt bändi esinemiseks sadamasse jõutaks. Need eesmärgid ka täideti. Leila esimesest Muhu Väina regatist on kaptenil meeles ka õnnelik õnnetus, Leilal purunes Pärnu –Kihnu etapil tugevas tuules vöörstaagi vöörikinnitus. Masti murdumist takistas vöörikantslisse
kinnitatud gennakerivall, nimelt sõitis Leila esimesed aastad gennakeriga, mis oli Priidu sõnul veerandtonnise Polarise jaoks üks igavesti kapriisne puri. Polnudki siis muud, tagasi Pärnusse keevitama.
Roomassaarest alanud 2004. aasta Muhu Väina regatilt meenub Priidule, et esimesel etapil käisid paljud jahid Allirahu madaliku ümbruses kiiluga kividel. Sõideti siis ükskord hiljem kõva ilmaga Roomassaarest Tallinna, Allirahust loode poolt mööda. Vaevalt jõudis Priit suviseid Muhu Väina intsidente meenutada, kui madalaks läks ja bulba ohtliku kolina saatel mööda kive käis. Jõuti veel purje järgi lasta ja kapten asus kurssi kontrollima. Navigatsiooniviga oli vaevalt paar meetrit ja pöördemärk oli GPS-is karile liiga lähedale pandud.
Esimestel aastatel sõitis Leila soodimees Heiki Jüriloga, 2003. aastast tänaseni on trimmeriks Jaan Laasalu. Tõsiasi on, et võistlusjaht kulub huvipurjekatest mitmeid kordi kiiremini ning parandusi ja täiustamistöid on Leilal tehtud kogu aeg. Kogemuste suurenedes uuendati ja trimmiti taglast – esialgse gennakeri asendas spinnaker, tõsise hüppe kiiruses andis masti vahetus 2009. aastal.
Priidu arvates on Polariste ja veerandtonniste võistlusklassi juures eriti tore kaptenite ja meeskondade sõbralik, omavahel tihedalt suhtlev seltskond. Ehkki võistluses köetakse sageli kired kuumaks, jätkub hiljem kai peal ikka sõbralikke sõnu ning ühist arutelu jahtklubi baaris pika laua taga.
Priitu näeb tihti Kalevi Jahtklubis Leila kallal toimetamas. Ja tal on põhjust oma salapärast muiet hoida ka – Leila on praegu veerandtonniste ehk siis ORC VI võistlusgrupis üheks nobedamaks aluseks trimmitud-sõidetud jaht. Leila medalivärvides tulemused annavad uhkuseks ka põhjust:
Ajakirja Paat 2010 sügisnumbris ilmus artikkel Polarise kui jahi kohta, ning lisaks persoonilood osade jahtide ja nende kaptenite kohta. Paadi lahkel loal avaldame need artiklid ka siin järgemööda.
Polarise teine tulemine
Tekst Andres Aavik
Jahiomanik olemine, avamereregattidel osalemine ning piiramatu purjetamisrõõm pole sugugi ainult multimiljonäridele kättesaadav lõbu, tõestab varsti 30-aastaseks saav jahiklass, kodumaist päritolu „veerandtonnine” Polaris.
Aastal 2008 hääletasime koos elukaaslasega Haapsalus elu esimesele regatile kaasreisijateks. Seal nägime esimest korda purjetamas ka paati, mida kutsuti Polariseks. Sõit oli pikk ja lahket küüti pakkunud purjetajad jõudsid Polaristest põhjalikult pajatada. „Kaks pange vett kallutajatele ja üks pang roolimehele igalt lainelt“, muigasid kogenud võistluspurjetajad. Vene asi, ajast ja arust, liiga pöörane racer, mõtlesin ise. Aga midagi jäi hinge kriipima. Graatsilised sportlikud jooned ja uskumatu kergus, millega ta lainetel liugles. Seitse kuud hiljem olime sõbraga kahepeale Polarise omanikud. Algas üks vahvamaid perioode meie elus. Ja see kestab!
Kui esimene prototüüp nimega „Polaris“ 1984. aastal ilmavalgust nägi, ei osanud ehk keegi arvata, et see paaditüüp ka 26 aastat hiljem avamerepurjetamise Eesti meistritiitli napsata võib. Ilmavalgust, kusjuures, nägi Polaris esmakordselt Eestis, erinevatel andmetel on neid toodetud kokku ligi 400. Peamiselt ekspordiks, kuid juba on esimene paat ka Soomest tagasi ostetud ja peatselt Eesti lipu all seilamas. Soomes ja Lätis on Polarisi veel mitmeid müügis.
Täna on Polaristel purjespordis endiselt tähtis roll. Ja mitte ainult purjespordis vaid ka purjetamise edendamises üleüldiselt. 100 000 Eesti krooni eest on soovijal võimalik soetada purjejaht, mis sobib nii võistlemiseks kui ka õppimiseks. Ja miks mitte võisteldes õppimiseks? Täna, kõigest kaks hooaega peale Polarise soetamist, võime paarimehega julgelt väita, et teame purjetamisest ja jahi hooldamisest nii mõndagi. Kindlasti mitte võrdväärselt meestega, kes juba koolieelikust saati merd sõitnud, kuid meie õppimiskõver on kindlasti olnud väga järsk ning alustatud praktiliselt nullist.
Täna seilab Eesti vetel 22 Polaris tüüpi jahti, millest 16 on hooajal 2010 ka erinevate võistluste stardis nähtud. Arvestades paatkonnaks 4–7 meeskonnaliiget, on meil seega ligikaudu 120 Polarisel purjetajat. Tekkinud on omavahel tihedasti suhtlev seltskond, kes nii üksteist kui ka uusi tulijaid igati toetavad. Nõu ja jõuga. Alati on keegi, kel sarnane probleem või mure enne ette tulnud. Meil on aktiivne maililist ning peale igat võistlust on kõik „väikepaatnikud“ alati ühe laua taga. Säärast ühtsust ei ole üheski teises võistlusgrupis või klassis: jahtklubis tõstetakse kõik vabad lauad alati ühte ritta kokku.
—
Paadist. Polaris on konstrueeritud IOR 1/4‑ton reegli järgi, mis omal ajal võistluspaatide disainis suurt rolli mängis. Sellest tulenevalt on ta iseloomulikult ümara kerekujuga ning pikalt vee kohale ulatuva ahtriga, mis seilates veeliini pikendab. Pikkust on paadil napid 7,6 meetrit. Süvis 1,5–1,8 meetrit teeb ligipääsetavaks kõik peamised väikesadamad. Et tegemist on ikkagi puhastverd võistluspaadiga, on trimmivõimalusi rohkem, kui silm seletab. Teisisõnu on meeskonna kasutuses üle 20 erineva otsa, millele kõigile Polaris äärmiselt reipalt reageerib. Nendes orienteerumine võib aga paljude meeskondade jaoks alguses paras väljakutse olla. Pooli neist paljudes teistes paatides polegi, kuid nendega võib nii ära harjuda, et hiljem enam ilma ei oskagi.
—
Tegelikult on kõik Polarised erinevad. Olgu siis taglastuse, teki, kiilu või roolilehe poolest. Käituvad nad aga kaunis sarnaselt. Kuni aastani 1992 toodetud keredel on sisseplastitud tugevdusi natuke vähem ja magamiskoid on puidust. 1992. aastal ja hiljem toodetud mudelitel on pea vöörist ahtrini ulatuvad koid kere külge plastitud, need toimivad ka tugevdustena ja teevad paadi märksa jäigemaks. Samuti on kokpit ehk purjetajate peamine tööala, optimeeritud kreenis olemisele ning ka ruumi on märksa rohkem. Seniteadmata põhjustel on „uuema tüübi“ Polaristel ka rool veidi tundlikum ning meenutab oma käitumiselt pigem svertpaati kui kiiljahti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Polarised kõik võrdsed. Paljudel paatidel on standardne lehtkiil asendatud modernsema bulb-kiiluga, mis parandab püstuvust ja merekindlust. Paljudel on uue profiiliga roolilehed, mis tagavad parema kontrolli suure lainega. Suuremal osal Polaristest puudub igasugune sisustus, sõna „askeetlik” on siinkohal meelitus. Tavaliselt on ainsa mugavusena olemas madratsid. Miski muidugi ei takista omanikul paigaldamast tavapäraseid mugavusi nagu pliit, käimla ja kraanikauss. Aga reaalselt puudub selleks kõigeks vajadus – Eesti on väike ja tavaliselt jõuab piruka ning võileiva toel enne järgmisse sadamakõrtsi, kui supikeetmine hädavajalikuks muutub. Tualettruumi asemel on Polaristel pang ja seni pole veel kuulda olnud, et ka pirtsakamad daamid selle üle kurtnud oleks.
Vihje, miks Polaristel mugavustele palju mõeldud pole, annavad tema sõiduomadused. Mugavused kaaluvad. Sportjahi kaal on alati oluline, kuid kerge Polarise parimad küljed tulevad välja vaikses tuules. 1–4m/s on maagiline tuulevahemik, kus võib mööda sõita ka märksa suurematest ja muudes tingimustes kiirematest alustest. Suurim sõidurõõm on 5–7m/s tuulega, kus Polaris justkui tuule alla võtaks. Ta sõidab krüssus teravalt tuulde ning on allatuules krapsakas. Alates 8m/s on juba võimalik üksikutel suurematel lainetel allatuules glisseerida. See nõuab aga väga oskuslikku roolimehetööd ning spinnakerisoodi käsitlemist. Alates 10m/s on tuul juba natuke tugevam kui väikesele sportpaadile vaja ning vähese sõidukogemusega võib jäädagi kordamööda vasaku ja parema pardaga broachima (ehk edasiliikumise asemel tuule mõjul vette külili lükatud saada). Kui aga paadi üle kontrolli suudad säilitada, on adrenaliini rohkem kui küll. Kuidas ka purjesid ei sätiks, paat lihtsalt läheb. Kiirendus toimub pea hetkeliselt. Tunne on igakülgselt võrreldav kaasaegsete ultramodernsete sportpaatidega. Mis muidugi on hoopis teises hinnaklassis.
Juba teist aastat korraldatakse Eestis võistlusi, mis mõeldud eeskätt Polaristele, kuid on avatud ka teistele sarnaste omadustega purjejahtidele. Ametlikest palliarvestusega (s.o. võistluskoefitsient, mille saamiseks paadi ja purjede iga viimnegi mõõt piinliku täpsusega üle kontrollitakse) võistlustest on toimunud Veerandtonniste Karikas, kus juba kaks aastat järjest on selgitatud parimad lühirajal. Isekeskis on korraldatud ka mitmeid mitteametlikke palliarvestuseta võistlusi. Nii lühirajal kui ka spontaanselt valitud märkide vahel Tallinna lahel. Lühirajasõidus on aga Polarised kõige võrdsemad ning kiireimatel ja kogenuimatel on raskem pikalt eest ära „ujuda“. Seetõttu on just see kõige huvitavam ja pingelisem võistlusvorm. Oluline on sõita puhtas, segamata tuules, mitte olla sunnitud reeglitekohaselt konkurentidele teed andma ning mitte eksida manöövritega. Vaid aastatepikkuse kogemusega tulev peentrimm ei ole kindlasti tähtsaim. Kõige vahvam on aga see, et nii võib ühe märgi ümber kobaras olla kaheksa ühesugust paat – sagimist kui palju. Muidugi on Polarisel huvitav sõita ka pikemaid võistlussõite, kuna pea alati on kuskil lähedal teine sama tüüpi paat, millega mõõtu võtta.
Esimene samm oma paadi ostmiseni on alati väga valuline. Hind, varustus, merekindlus, käiguomadused – neid kõiki on väga raske omavahel kokku sobitada. Meie peamiseks kriteeriumiuks oli leida mõistuspärasesse hinnaklassi kuuluv paat, millel purjetama õppida. Tagantjärgi ja märksa kogenenumana ei oskaks ka nüüd paremat valikut teha, kui endiselt Polaris. Pealegi, Eesti asi ja osa meie purjetamisajaloost. Konkreetseid Polaris-klassi paate tutvustame lähemalt järgnevates ajakirja Paat osades.
Pärnus müüakse veerandtonnist jahti Conrad 25R, nimega Terje. Lisainfot jahi kohta saab nende kodukalt:
http://web.zone.ee/kjanno8/proov3/andmed.htm
Hinnaks küsitakse 7000€
Kontakt: 5160377
Saksamaal on veel üks Polaris (seal tuntud ka kui “Baron 76”) müüki tulnud, seekord omapärase nimega “Mullewupp” (GER-5063).
Hind on üksjagu soolane, aga piltide järgi tundub väga heas korras olevat. Omaniku käest saab otse küsida lisainfot ja pilte: info@gaastra-sails.de
http://www.boatshop24.com/de/segelboote/refit-2009-baron-76-polaris1-4-to-2740121
Kevadel kaldale jäänud Polaris Vesilennuk on saanud endale uued reederid ja läbib talvel suuremat tüüpi uuenduskuuri. Uus meeskond on võtnud ette ja teinud jahi tarvis ka uue blogi, kus nende käekäigul saab silma peale hoida
http://vesilennuk.polaris-yachts.ee/
Loodetavasti näeme neid juba vees ja startides kohe hooaja alguses.
Polaris Loviise peal on tehtud üks väga kaunis muusikavideo, tekitab kohe igatsuse suve järele …
Mari Kalkun — Hommikuvalge from Tolm Stuudio on Vimeo.
Hea uudis, Tallinna Polariste fleet on täienenud järjekordse jahi võrra. Kapten Mart Aarma laenas Minni kiilploki ja läks tõi Soomest kodumaale tagasi mõni aeg tagasi siingi postitatud kuulutuses müügis olnud jahi nimega Long Gong. Tegemist on 1993 aastal ehitatud ja väga heas korras jahiga. Jahil on originaalkiil ja uus tekipealne mast. Loodetavasti teevad nad endale varsti blogi ja kirjutavad seal juba pikemalt jahi toomisest ja muust huvitavast.
Kõige rõõmustavam oli aga et uus jaht koos uue meeskonnaga osales kohe esimesel nädalal juba võistlusel – 1/4‑TON jahtidele korraldatud lühirajavõistlusel saavutati uue jahiga kiiduväärt 5. koht 11 jahi seas. Väga muljetavaldav.
Paar Polarist veel saadaval välismaal, olge mehed ja tooge needki koju!
Kevadel toodi Tallinnasse Polaris nimega Gemma, nüüd on neil ka blogi:
http://purjejaht-gemma.blogspot.com/