Tiit Haagma, Oliver Haagma ja Merikotkas

Tekst: Pee­ter Bõst­rov / aja­ki­ri Paat suvi 2012

Tiit Haag­ma nime pur­je­ta­mis­hu­vi­lis­te­le pike­malt tut­vus­ta­ma ei pea. Ees­ti pur­je­ta­mise „grand old man“ on võis­tel­nud prak­ti­li­selt kõi­ki­del võist­lus­jahti­del ning auhin­da­de loe­te­lu jaoks napiks käes­ole­vas loos ruu­mi. Tema jah­ti „Meri­kot­kas“ saab pida­da het­kel vist ain­saks Pola­ri­seks, mil­le­ga sõi­dab pur­je­ta­ja­te põlv­kond– vii­ma­sed aas­tad on roo­li­pin­ni hoid­nud Tiidu poeg Oli­ver Haag­ma.

Pola­ris „Meri­kot­kas“, pur­je­num­briga EST-200 on val­mis­ta­tud  Enno Tuvi­kese poolt 1978, kan­nab val­mis­ta­mis­numb­rit nr. 2 ning oli algu­pä­ra­selt ris­ti­tud „Suur Hall“. Tiit Haag­ma kät­te jõu­dis info müü­gis ole­vast jahist Enn Met­sa­ri kau­du ning võist­le­mise ees­mär­ki­de­ga sai­gi jaht oste­tud.

Kui­das jaht uue nime sai, rää­gib Tiit muhe­le­des tore­da loo. Endi­ne nimi „Suur Hall“ tun­dus kui­da­gi sün­ge­või­tu. Kord vahe­tult pea­le jahi ostu  köö­gis istu­des ja jäi raa­dio­st kõr­va loo­dus­saa­de, kus paja­ta­ti kuuest Ees­tis ole­vast meri­kot­ka pesast. Tiit mõt­les vei­di ja otsus­tas, et olgu neid pesa­sid siis pigem seit­se. Jaht sai­gi ris­ti­tud ilu­sa nime­ga „Meri­kot­kas“.

Loo­mu­li­kult alusta­ti kohe võist­le­mist Muhu Väi­na rega­til ja võist­lus­tel Tal­lin­na lahel. Enno Tuvi­ke osa­les paar aas­tat pea­le jahi val­mi­mist Laa­do­ga rega­til, mis siis ka või­de­ti. „Meri­kot­ka“ mees­kon­nas on läbi aega­de osa­le­nud mul­je­ta­val­dav nime­ki­ri ees­ti pur­je­ta­mise suur­ni­me­dest – Ain Pome­rants, Hei­ki Tauts, Urmas Oja, And­res Laul ja pal­jud tei­sed. Loo­mu­li­kult olid nad juba enne head tegi­jad.

Tiit muhe­leb mee­nu­ta­des, et „Meri­kot­kas“ on olnud tõe­li­ne kot­ka­pe­sa, kust nii mõned­ki võim­sad pur­je­ta­jad on väl­ja len­na­nud.

Läbi aega­de või­de­tud mitu Ees­ti Meist­ri­võist­lus­te kari­kat ava­me­re­pur­je­ta­mises; mit­meid kor­di on või­de­tud Hel­sin­ki – Tal­linn regatt, Kot­ka juu­be­li­re­gatt jne. Detail­ne loe­te­lu läheks pika­le.

Jahi teh­ni­li­sest kül­jest rää­ki­des on see oma­su­gus­te hul­gas ainus, mil­le kere­ma­ter­ja­lis on kasu­ta­tud süsi­nik­kiudu. Võrd­le­mi­si harul­da­ne lahen­dus Pola­ris jahti­de puhul annab kere­le hea vas­tu­pi­da­vu­se ja jäi­ku­se. Alg­selt leht­kii­lu­ga jahi­le valas Tiit oma käte­ga ühe Soo­me jahi­di­sai­ne­ri joo­nis­te jär­gi aas­tal 1997 pulb­kii­lu. Ette­võt­mise eest­ve­da­ja­teks olid Enn Nor­mak ja Urmas Kal­ju­vee. Tina saa­di ühe suu­re jahi demon­tee­ri­tud kii­lu kül­jest, val­mista­ti betoo­nist vorm ning kogu võrd­le­mi­si kee­ru­kas prot­sess toi­me­ta­ti kodu­õuel. Kii­lu kere­kin­ni­tu­se pol­ti­de­le sea­ti kum­mi­puk­sid amor­ti­deks, et kii­lu­le mõju­vad jõud keret kan­gu­ta­ma ei pää­seks. Pur­je­meist­ri jahil on ene­sest­mõis­te­ta­valt kor­ra­lik pur­je­ring, aga eks see, mis lii­gub, see kulub. King­sepp kan­nab ju kõi­ge kulu­nu­maid kin­gi. Groot kõi­ge uuema pur­je­na on val­mis­ta­tud kolm aas­tat tagasi.

Tore­da­test juh­tu­mis­test mai­nib Tiit Water­ga­te regat­ti, kus tan­de­mi­na jahi­ga „Edasi“ spin­na­ke­ri­de­ga fini­ši poo­le tul­di. Pär­nu laht oli kala­võrke täis, nagu ikka. Kor­ra­ga oli „Meri­kot­ka“ ees võr­gu­lipp ja ehk­ki üri­ta­ti möö­da sõi­ta, haa­kus võr­gu­nöör siis­ki pul­ba kül­ge. Võist­lus­tu­hi­nas oli pik­ka pusi­mist, enne kui pulb puh­taks saa­di ning sõi­tu jät­ka­ta sai. Seda, kes lõpuks või­tis, kas „Edasi“ või „Meri­kot­kas“, Tiit ei mäle­ta­gi. Nae­rab vaid, et oleks vast nali olnud üle finis­hi­joo­ne sõi­ta, võr­gu­lipp kii­lu­vees tol­gen­da­mas.

Tei­ne vah­va mäles­tus on mee­les Hall­ra­hu alt, kus võist­luse ajal lõi­ga­tes kii­lu­ga sahi­nal kruu­sasele mada­li­ku­le kin­ni sõi­de­ti. Käis ju tol­lel ajal kogu navi­gee­ri­mi­ne vaid kaar­di toel; ei olnud  elekt­roo­ni­kat abiks, nagu prae­gu. Tuu­le­ke oli ka vei­di nõr­ga­või­tu, et jah­ti mada­li­kult lah­ti saa­da oli tükk tege­mist. Läks siis Enn Nor­mak vet­te vaa­ta­ma, et kas äkki õnnes­tub lah­ti lüka­ta. Ujus ümber jahi paar kor­da ning järs­ku mär­ka­sid tei­sed, et üks hül­jes on päris lähe­da­le uju­nud ning vaatas seli­li, käpad rin­nal  seda toi­me­ta­mist pealt. Kära­tas siis Enn hülgele, et mida sa nae­rad seal, tule parem appi.

Ehk­ki Tiit võist­leb prae­gu päris mit­me­tel eri­ne­va­tel jahti­del ja on hin­na­tud stra­teeg ja trim­mer, on ome­ti „Meri­kot­kas“  süga­ve­le süda­me kül­ge kas­va­nud. Et Pola­ris­te lae­vas­tik elus ja loo­de­ta­vas­ti jär­jest kas­vav, on Tiit Haag­mal ütle­ma­ta hea meel. Kah­juks vii­di „Tuu­le­laul“ lau­lu­ga Vene­maa­le. Loo­da­me teda veel Ees­tis näha.

2005. aas­tal võt­tis „Meri­kot­ka“ roo­li­pin­ni Tii­dult oma­kor­da üle Oli­ver Haag­ma ning kohe kin­nis­tus ka mõte mees­kond kok­ku pan­na. Päris esi­me­seks võist­luseks oli Muhu Väin. Kas oli see edu­kas algus või puhas mere­õnn, iga­ta­hes saa­di Muhu Väi­nast kohe nel­jas koht, ei kraa­bi­tud põh­ja ega lõhu­tud tag­last. Kuid alles 2010 aas­tal sai Oli­ve­ri roo­li­tud „Meri­kot­kas“ tõsi­se­ma hoo sis­se. Et hal­li­trii­bu­li­ne jaht taas star­dii­nil koh­ta otsib, mär­ka­sid ka kon­ku­ren­did.

Eks algu­ses käib ikka oma trim­mi leid­mi­ne ja jahi kal­lal nokit­se­mi­ne. Suu­re­maid töid pole ette võe­tud, ehk­ki Oli­ve­ri sõnul nõuab juba päris peh­me tekk kõvas­ti remon­ti. Tiit Haag­ma teab oma­kor­da rää­ki­da, et et lõpuni kor­ra­lik pole tekk jahi ehi­ta­mi­sest saa­ti olnud­ki, kuna esma­kord­selt teh­ti tekk paber­kär­je­ga.

Vii­mas­tel aas­ta­tel on võist­le­mist olnud vei­di pis­te­li­selt. Loo­da­me, et  „Meri­kot­kas“ tiivad taas kind­lalt väl­ja siru­tab ja tuu­le tiiba­des­se saab. Kind­las­ti soo­viks vee­rand­ton­nis­te lae­vas­tik teda tihe­da­mi­ni võist­lus­tel näha.

Kaks kap­te­nit, isa ja poeg, Tiit ja Oli­ver soo­vivad kon­ku­ren­ti­de­le ikka seda va para­jat tuult pur­je­des­se ning et Pola­ris­te vah­va kom­muun aina suu­re­neks.

Comments are closed.