Tiit Haagma, Oliver Haagma ja Merikotkas

Tekst: Peeter Bõstrov / ajakiri Paat suvi 2012

Tiit Haagma nime purjetamishuvilistele pikemalt tutvustama ei pea. Eesti purjetamise „grand old man“ on võistelnud praktiliselt kõikidel võistlusjahtidel ning auhindade loetelu jaoks napiks käesolevas loos ruumi. Tema jahti „Merikotkas“ saab pidada hetkel vist ainsaks Polariseks, millega sõidab purjetajate põlvkond– viimased aastad on roolipinni hoidnud Tiidu poeg Oliver Haagma.

Polaris „Merikotkas“, purjenumbriga EST-200 on valmistatud  Enno Tuvikese poolt 1978, kannab valmistamisnumbrit nr. 2 ning oli algupäraselt ristitud „Suur Hall“. Tiit Haagma kätte jõudis info müügis olevast jahist Enn Metsari kaudu ning võistlemise eesmärkidega saigi jaht ostetud.

Kuidas jaht uue nime sai, räägib Tiit muheledes toreda loo. Endine nimi „Suur Hall“ tundus kuidagi süngevõitu. Kord vahetult peale jahi ostu  köögis istudes ja jäi raadiost kõrva loodussaade, kus pajatati kuuest Eestis olevast merikotka pesast. Tiit mõtles veidi ja otsustas, et olgu neid pesasid siis pigem seitse. Jaht saigi ristitud ilusa nimega „Merikotkas“.

Loomulikult alustati kohe võistlemist Muhu Väina regatil ja võistlustel Tallinna lahel. Enno Tuvike osales paar aastat peale jahi valmimist Laadoga regatil, mis siis ka võideti. „Merikotka“ meeskonnas on läbi aegade osalenud muljetavaldav nimekiri eesti purjetamise suurnimedest – Ain Pomerants, Heiki Tauts, Urmas Oja, Andres Laul ja paljud teised. Loomulikult olid nad juba enne head tegijad.

Tiit muheleb meenutades, et „Merikotkas“ on olnud tõeline kotkapesa, kust nii mõnedki võimsad purjetajad on välja lennanud.

Läbi aegade võidetud mitu Eesti Meistrivõistluste karikat avamerepurjetamises; mitmeid kordi on võidetud Helsinki – Tallinn regatt, Kotka juubeliregatt jne. Detailne loetelu läheks pikale.

Jahi tehnilisest küljest rääkides on see omasuguste hulgas ainus, mille kerematerjalis on kasutatud süsinikkiudu. Võrdlemisi haruldane lahendus Polaris jahtide puhul annab kerele hea vastupidavuse ja jäikuse. Algselt lehtkiiluga jahile valas Tiit oma kätega ühe Soome jahidisaineri jooniste järgi aastal 1997 pulbkiilu. Ettevõtmise eestvedajateks olid Enn Normak ja Urmas Kaljuvee. Tina saadi ühe suure jahi demonteeritud kiilu küljest, valmistati betoonist vorm ning kogu võrdlemisi keerukas protsess toimetati koduõuel. Kiilu kerekinnituse poltidele seati kummipuksid amortideks, et kiilule mõjuvad jõud keret kangutama ei pääseks. Purjemeistri jahil on enesestmõistetavalt korralik purjering, aga eks see, mis liigub, see kulub. Kingsepp kannab ju kõige kulunumaid kingi. Groot kõige uuema purjena on valmistatud kolm aastat tagasi.

Toredatest juhtumistest mainib Tiit Watergate regatti, kus tandemina jahiga „Edasi“ spinnakeridega finiši poole tuldi. Pärnu laht oli kalavõrke täis, nagu ikka. Korraga oli „Merikotka“ ees võrgulipp ja ehkki üritati mööda sõita, haakus võrgunöör siiski pulba külge. Võistlustuhinas oli pikka pusimist, enne kui pulb puhtaks saadi ning sõitu jätkata sai. Seda, kes lõpuks võitis, kas „Edasi“ või „Merikotkas“, Tiit ei mäletagi. Naerab vaid, et oleks vast nali olnud üle finishijoone sõita, võrgulipp kiiluvees tolgendamas.

Teine vahva mälestus on meeles Hallrahu alt, kus võistluse ajal lõigates kiiluga sahinal kruusasele madalikule kinni sõideti. Käis ju tollel ajal kogu navigeerimine vaid kaardi toel; ei olnud  elektroonikat abiks, nagu praegu. Tuuleke oli ka veidi nõrgavõitu, et jahti madalikult lahti saada oli tükk tegemist. Läks siis Enn Normak vette vaatama, et kas äkki õnnestub lahti lükata. Ujus ümber jahi paar korda ning järsku märkasid teised, et üks hüljes on päris lähedale ujunud ning vaatas selili, käpad rinnal  seda toimetamist pealt. Käratas siis Enn hülgele, et mida sa naerad seal, tule parem appi.

Ehkki Tiit võistleb praegu päris mitmetel erinevatel jahtidel ja on hinnatud strateeg ja trimmer, on ometi „Merikotkas“  sügavele südame külge kasvanud. Et Polariste laevastik elus ja loodetavasti järjest kasvav, on Tiit Haagmal ütlemata hea meel. Kahjuks viidi „Tuulelaul“ lauluga Venemaale. Loodame teda veel Eestis näha.

2005. aastal võttis „Merikotka“ roolipinni Tiidult omakorda üle Oliver Haagma ning kohe kinnistus ka mõte meeskond kokku panna. Päris esimeseks võistluseks oli Muhu Väin. Kas oli see edukas algus või puhas mereõnn, igatahes saadi Muhu Väinast kohe neljas koht, ei kraabitud põhja ega lõhutud taglast. Kuid alles 2010 aastal sai Oliveri roolitud „Merikotkas“ tõsisema hoo sisse. Et hallitriibuline jaht taas stardiinil kohta otsib, märkasid ka konkurendid.

Eks alguses käib ikka oma trimmi leidmine ja jahi kallal nokitsemine. Suuremaid töid pole ette võetud, ehkki Oliveri sõnul nõuab juba päris pehme tekk kõvasti remonti. Tiit Haagma teab omakorda rääkida, et et lõpuni korralik pole tekk jahi ehitamisest saati olnudki, kuna esmakordselt tehti tekk paberkärjega.

Viimastel aastatel on võistlemist olnud veidi pisteliselt. Loodame, et  „Merikotkas“ tiivad taas kindlalt välja sirutab ja tuule tiibadesse saab. Kindlasti sooviks veerandtonniste laevastik teda tihedamini võistlustel näha.

Kaks kaptenit, isa ja poeg, Tiit ja Oliver soovivad konkurentidele ikka seda va parajat tuult purjedesse ning et Polariste vahva kommuun aina suureneks.

Comments are closed.