Eesti päritolu võistluspurjekas: Polariste teine tulemine

Aja­kir­ja Paat 2010 sügis­numb­ris ilmus artik­kel Pola­ri­se kui jahi koh­ta, ning lisaks per­soo­ni­lood osa­de jahti­de ja nen­de kap­te­ni­te koh­ta. Paa­di lah­kel loal aval­da­me need artik­lid ka siin jär­ge­möö­da.


Pola­ri­se tei­ne tule­mi­ne

Tekst And­res Aavik

Jahi­oma­nik ole­mi­ne, ava­me­re­re­gat­ti­del osa­le­mi­ne ning pii­ra­ma­tu pur­je­ta­mis­rõõm pole sugu­gi ainult mul­ti­mil­jo­nä­ri­de­le kät­te­saa­dav lõbu, tões­tab vars­ti 30-aas­ta­seks saav jahi­klass, kodu­maist päritolu „vee­rand­ton­ni­ne” Pola­ris.

Aas­tal 2008 hää­le­ta­si­me koos elu­kaas­la­se­ga Haap­sa­lus elu esi­me­se­le rega­ti­le kaas­rei­si­ja­teks. Seal nägi­me esi­mest kor­da pur­je­ta­mas ka paa­ti, mida kut­su­ti Pola­ri­seks. Sõit oli pikk ja lah­ket küü­ti pak­ku­nud pur­je­ta­jad jõud­sid Pola­ris­test põh­ja­li­kult paja­ta­da. „Kaks pan­ge vett kal­lu­ta­ja­te­le ja üks pang roo­li­me­he­le igalt lai­nelt“, muiga­sid koge­nud võist­lus­pur­je­ta­jad. Vene asi, ajast ja arust, lii­ga pöö­ra­ne racer, mõt­lesin ise. Aga mida­gi jäi hin­ge krii­pi­ma. Graat­si­li­sed sport­li­kud joo­ned ja usku­ma­tu ker­gus, mil­le­ga ta lai­ne­tel liug­les. Seit­se kuud hil­jem oli­me sõb­ra­ga kahe­pea­le Pola­ri­se oma­ni­kud. Algas üks vah­va­maid perioo­de meie elus. Ja see kes­tab!

Kui esi­me­ne pro­to­tüüp nime­ga „Pola­ris“ 1984. aas­tal ilma­val­gust nägi, ei osa­nud ehk kee­gi arva­ta, et see paa­di­tüüp ka 26 aas­tat hil­jem ava­me­re­pur­je­ta­mise Ees­ti meist­ri­tiit­li nap­sa­ta võib. Ilma­val­gust, kus­juu­res, nägi Pola­ris esma­kord­selt Ees­tis, eri­ne­va­tel and­me­tel on neid too­de­tud kok­ku ligi 400. Pea­mi­selt eks­por­di­ks, kuid juba on esi­me­ne paat ka Soo­mest tagasi oste­tud ja peat­selt Ees­ti lipu all sei­la­mas. Soo­mes ja Lätis on Pola­ri­si veel mit­meid müü­gis.

Täna on Pola­ris­tel pur­je­spor­dis endi­selt täh­tis roll. Ja mit­te ainult pur­je­spor­dis vaid ka pur­je­ta­mise eden­da­mises üle­üldi­selt. 100 000 Ees­ti kroo­ni eest on soo­vi­jal või­ma­lik soe­ta­da pur­je­jaht, mis sobib nii võist­le­miseks kui ka õppi­miseks. Ja miks mit­te võis­tel­des õppi­miseks? Täna, kõi­gest kaks hoo­ae­ga pea­le Pola­ri­se soe­ta­mist, või­me paa­ri­me­he­ga jul­gelt väi­ta, et teame pur­je­ta­mi­sest ja jahi hool­da­mi­sest nii mõn­da­gi. Kind­las­ti mit­te võrd­väär­selt mees­te­ga, kes juba koo­li­ee­li­kust saa­ti merd sõit­nud, kuid meie õppi­mis­kõ­ver on kind­las­ti olnud väga järsk ning alus­ta­tud prak­ti­li­selt nul­list.

Täna sei­lab Ees­ti vetel 22 Pola­ris tüü­pi jah­ti, mil­le­st 16 on hoo­ajal 2010 ka eri­ne­va­te võist­lus­te star­dis näh­tud. Arves­ta­des paat­kon­naks 4–7 mees­kon­na­lii­get, on meil see­ga ligi­kau­du 120 Pola­ri­sel pur­je­ta­jat. Tek­ki­nud on oma­va­hel tihe­das­ti suht­lev selts­kond, kes nii üks­teist kui ka uusi tuli­ja­id iga­ti toe­ta­vad. Nõu ja jõu­ga. Ala­ti on kee­gi, kel sar­na­ne prob­leem või mure enne ette tul­nud. Meil on aktiiv­ne mai­li­list ning pea­le igat võist­lust on kõik „väi­ke­paat­ni­kud“ ala­ti ühe laua taga. Sää­rast üht­sust ei ole ühes­ki tei­ses võist­lus­gru­pis või klas­sis: jaht­klu­bis tõs­te­tak­se kõik vabad lauad ala­ti ühte rit­ta kok­ku.

Paa­dist. Pola­ris on konst­ruee­ri­tud IOR 1/4-ton reeg­li jär­gi, mis omal ajal võist­lus­paa­ti­de disai­nis suurt rol­li män­gis. Sel­lest tule­ne­valt on ta ise­loo­mu­li­kult üma­ra kere­ku­ju­ga ning pikalt vee koha­le ula­tu­va aht­riga, mis sei­la­tes vee­lii­ni pikendab. Pik­kust on paa­dil napid 7,6 meet­rit. Süvis 1,5–1,8 meet­rit teeb ligi­pää­se­ta­vaks kõik pea­mised väi­ke­sa­da­mad. Et tege­mist on ikka­gi puhast­verd võist­lus­paa­di­ga, on trim­mi­või­ma­lu­si roh­kem, kui silm sele­tab. Tei­si­sõ­nu on mees­kon­na kasu­tuses üle 20 eri­ne­va otsa, mille­le kõi­gi­le Pola­ris äär­mi­selt rei­palt rea­gee­rib. Nen­des orien­tee­ru­mi­ne võib aga pal­ju­de mees­kon­da­de jaoks algu­ses paras väl­ja­kut­se olla. Poo­li neist pal­ju­des teis­tes paa­ti­des pole­gi, kuid nen­de­ga võib nii ära har­ju­da, et hil­jem enam ilma ei oska­gi.

Tege­li­kult on kõik Pola­ri­sed eri­ne­vad. Olgu siis tag­las­tuse, teki, kii­lu või roo­li­lehe poo­lest. Käi­tu­vad nad aga kau­nis sar­na­selt. Kuni aas­ta­ni 1992 too­de­tud kere­del on sis­se­plas­ti­tud tugev­dusi natu­ke vähem ja maga­mis­koid on pui­du­st. 1992. aas­tal ja hil­jem too­de­tud mude­li­tel on pea vöö­rist aht­ri­ni ula­tu­vad koid kere kül­ge plas­ti­tud, need toi­mivad ka tugev­dus­te­na ja tee­vad paa­di märk­sa jäi­ge­maks. Samu­ti on kok­pit ehk pur­je­ta­ja­te pea­mi­ne töö­ala, opti­mee­ri­tud kree­nis ole­mise­le ning ka ruu­mi on märk­sa roh­kem. Seni­tead­ma­ta põh­jus­tel on „uuema tüü­bi“ Pola­ris­tel ka rool vei­di tund­li­kum ning mee­nu­tab oma käi­tu­mi­selt pigem svert­paa­ti kui kiil­jah­ti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Pola­ri­sed kõik võrd­sed. Pal­ju­del paa­ti­del on stan­dard­ne leht­kiil asen­da­tud modern­se­ma bulb-kii­lu­ga, mis parandab püs­tu­vust ja mere­kind­lust. Pal­ju­del on uue pro­fii­liga roo­li­le­hed, mis taga­vad pare­ma kont­rol­li suu­re lai­ne­ga. Suu­re­mal osal Pola­ris­test puu­dub iga­su­gu­ne sisus­tus, sõna „askeet­lik” on siin­ko­hal mee­li­tus. Tava­li­selt on ain­sa muga­vu­se­na ole­mas mad­rat­sid. Mis­ki mui­du­gi ei takis­ta oma­ni­kul pai­gal­da­mast tava­pä­ra­seid muga­vu­si nagu pliit, käim­la ja kraa­ni­kauss. Aga reaal­selt puu­dub sel­leks kõi­geks vaja­dus – Ees­ti on väi­ke ja tava­li­selt jõuab piru­ka ning või­leiva toel enne järg­mis­se sada­ma­kõrt­si, kui supi­keet­mi­ne häda­va­ja­likuks muu­tub. Tua­lettruu­mi ase­mel on Pola­ris­tel pang ja seni pole veel kuul­da olnud, et ka pirt­sa­ka­mad daamid sel­le üle kurt­nud oleks.

Vih­je, miks Pola­ris­tel muga­vus­te­le pal­ju mõel­dud pole, anna­vad tema sõi­du­oma­du­sed. Muga­vu­sed kaa­lu­vad. Sport­jahi kaal on ala­ti olu­li­ne, kuid ker­ge Pola­ri­se pari­mad kül­jed tule­vad väl­ja vaik­ses tuu­les. 1–4m/s on maa­gi­li­ne tuu­le­va­he­mik, kus võib möö­da sõi­ta ka märk­sa suu­re­ma­test ja muu­des tin­gi­mus­tes kii­re­ma­test alus­test. Suu­rim sõi­du­rõõm on 5–7m/s tuu­le­ga, kus Pola­ris just­kui tuu­le alla võtaks. Ta sõi­dab krüs­sus tera­valt tuul­de ning on alla­tuu­les krap­sa­kas. Ala­tes 8m/s on juba või­ma­lik üksi­ku­tel suu­re­ma­tel lai­ne­tel alla­tuu­les glis­see­ri­da. See nõuab aga väga oskus­lik­ku roo­li­me­he­tööd ning spin­na­ke­ri­soo­di käsit­le­mist. Ala­tes 10m/s on tuul juba natu­ke tuge­vam kui väi­ke­se­le sport­paa­di­le vaja ning väh­ese sõi­du­ko­ge­mu­se­ga võib jää­da­gi kor­da­möö­da vasaku ja pare­ma par­da­ga broachima (ehk eda­si­lii­ku­mise ase­mel tuu­le mõjul vet­te küli­li lüka­tud saa­da). Kui aga paa­di üle kont­rol­li suu­dad säi­li­ta­da, on adre­na­lii­ni roh­kem kui küll. Kui­das ka pur­je­sid ei sätiks, paat liht­salt läheb. Kii­ren­dus toi­mub pea het­ke­li­selt. Tun­ne on iga­külg­selt võr­rel­dav kaas­aeg­se­te ult­ra­mo­dern­se­te sport­paa­ti­de­ga. Mis mui­du­gi on hoo­pis tei­ses hin­na­klas­sis.

Juba teist aas­tat kor­ral­da­tak­se Ees­tis võist­lusi, mis mõel­dud ees­kätt Pola­ris­te­le, kuid on ava­tud ka teis­te­le sar­nas­te oma­dus­te­ga pur­je­jahti­de­le. Amet­li­kest pal­li­ar­ves­tu­se­ga (s.o. võist­lus­koe­fit­sient, mil­le saa­miseks paa­di ja pur­je­de iga viim­ne­gi mõõt piin­li­ku täp­su­se­ga üle kont­rol­li­tak­se) võist­lus­test on toi­mu­nud Vee­rand­ton­nis­te Kari­kas, kus juba kaks aas­tat jär­jest on sel­gi­ta­tud pari­mad lühi­ra­jal. Ise­keskis on kor­ral­da­tud ka mit­meid mit­te­amet­lik­ke pal­li­ar­ves­tuse­ta võist­lusi. Nii lühi­ra­jal kui ka spon­taan­selt vali­tud mär­ki­de vahel Tal­lin­na lahel. Lühi­ra­ja­sõi­dus on aga Pola­ri­sed kõi­ge võrd­se­mad ning kii­rei­ma­tel ja koge­nui­ma­tel on ras­kem pikalt eest ära „uju­da“. See­tõt­tu on just see kõi­ge huvi­ta­vam ja pin­ge­li­sem võist­lus­vorm. Olu­li­ne on sõi­ta puhtas, sega­ma­ta tuu­les, mit­te olla sun­ni­tud reeg­li­te­ko­ha­selt kon­ku­ren­ti­de­le teed and­ma ning mit­te eksi­da manööv­ri­te­ga. Vaid aas­ta­te­pik­ku­se koge­mu­se­ga tulev peentrimm ei ole kind­las­ti täht­saim. Kõi­ge vah­vam on aga see, et nii võib ühe mär­gi ümber koba­ras olla kahek­sa ühe­su­gust paat – sagi­mist kui pal­ju. Mui­du­gi on Pola­ri­sel huvi­tav sõi­ta ka pike­maid võist­lus­sõi­te, kuna pea ala­ti on kus­kil lähe­dal tei­ne sama tüü­pi paat, mil­le­ga mõõ­tu võt­ta.

Esi­me­ne samm oma paa­di ost­mis­e­ni on ala­ti väga valu­li­ne. Hind, varus­tus, mere­kind­lus, käi­gu­oma­du­sed – neid kõi­ki on väga ras­ke oma­va­hel kok­ku sobi­ta­da. Meie pea­miseks kri­tee­riu­miuks oli lei­da mõis­tus­pä­ra­ses­se hin­na­klas­si kuu­luv paat, mil­lel pur­je­ta­ma õppi­da. Tagant­jär­gi ja märk­sa koge­ne­nu­ma­na ei oskaks ka nüüd pare­mat vali­kut teha, kui endi­selt Pola­ris. Pea­le­gi, Ees­ti asi ja osa meie pur­je­ta­mis­aja­loost. Konk­reet­seid Pola­ris-klas­si paa­te tut­vus­ta­me lähe­malt järg­ne­va­tes aja­kir­ja Paat osa­des.

Comments are closed.