Ülar Mark ja Astraia

Tekst: Peeter Bõstrov / aja­kiri Paat kevad 2011

Ülar Marki jahikapteniks saamise  eest on paljuski vastutav „Blanca“ kapten Jaan Tiidemann.  2006. aasta sügisel mainis Ülar ühel koosviibimisel purjetamist, mille peale Jaan pakkus müüa Polarist „Vesilennuk“.  Käed said löödud, käsi merele antud ning peale esimest paari proovisõitu Tallinna lahel asuti kohe julgelt KJK kolmapäevakute stardiliinile. Kui kolm hooaega väärika ja värvika ajalooga „Vesilennukiga“ sõidetud ning võistlustel päris mitmeidki poodiumikohti saavutatud, asuti koos meeskonnaga uuemat alust otsima. Pole lõpuni teada, kas „Astraia“ leidis uue kapteni või kapten jahi, igatahes sai 2010 aasta kevad-talvel ühe Rannamõisa garaazi ees, kus „Astraia“ kaua oli kuival seisnud, tehing tehtud ning „Polariste“ võistlusnimekirja oligi uus lisandunud alus.

Originaalkerega 1991 a. valminud Polaris „Astraia“ on erinevalt paljudest teistest olnud ühe omaniku jaht. Mõned aastad purjetanud, seisis „Astraia“ pikalt katuse all ning pole siis ka ime, et Ülaril ja ta meeskonnal kulus pea kogu 2010. hooaeg loendamatuteks katsetusteks ja häälestamiseks, et jaht taas purjetama õpetada.

„Astraia“ põhimeeskond koosneb toredal kombel ainult arhitektidest. Põhimeeskonnas on kapten Ülar, soodimees Kaiko Kivi, Inga Raukas, Liisi Vähi ja Illimar Truverk. Käesoleva loo kirjutaja on ühe hooaja nimetet meeskonnaga koos sõitnud ja julgeb kapteni sõnu kinnitada, et tegemist on ühtse, oskusliku ja väga võidutahtelise meeskonnaga. Soodimeest Kaikot peab Ülar aga veerandiste võistlusklassi üheks perspektiivsemaks purjetrimmijaks, kuid palub seda muigamisi ainult sosinal mainida. Et muidu meelitatakse konkurendi juurde.

Vahvatest juhtumistest merel mäletab Ülar, et kui  2007 Muhu Väina regatil algaja kohta kõva,  kuni 17 m/s tuulega Ruhnu poole sõideti, sai infoliinile helistatud ja ilmaprognoosi küsitud. Asjalik naishääl üritas helistajat veenda, et Liivi lahel on hoopis 6 m/s mõõdukas tuul ja ei mingit tormi ei ole ega ei tule. Ja et pole mõtet temaga vaielda. Tahtmatult tekitas enesekindel sünoptik meeskonnale korrapealt lõbusa tuju, mis merel teinekord vaat et ilmateatest olulisemgi.

Teine sarnane meenutus pärineb  Muhu Väinast, kui Ülar veel teisi kapteneid uskus. Enne Ruhnu – Roja etappi arutasid veerandiste kaptenid koos hommikusöögilauas, et kas nii kõva tuulega ikka start toimub. Sealsamas istunud Jaanus Nõgisto kinnitas pobinal, nina kohvitassis, et tema ikka oma jahti lõhkuma ei lähe ja et tuul on ikka liiga kõva ja et ikka täiesti raudselt lükatakse start edasi. Starti edasi ei lükatud ja kui Ülar ettevaatlikult ainult foka ja teise rehviga 5 minutilise hilinemisega stardiliinile jõudis, oli seal esimeste hulgas uhkes täispurjes „Carol“, Nõgistoga roolis. Vot siis kaptenite juttu enne starti.

Mis siis ikka kutsub kaptenit ja meeskonda Astraiaga merele? Ülar vaatab ainult väga korraks mõtlikult aknast välja ja vastab kiirelt, et eks ikka seltskond, meri, võistlused ja head konkurendid.

Comments are closed.