Tekst: Andres Aavik / ajakiri Paat kevad 2011
Õues on 20 kraadi külma ja hubases kohvikus kohtuvad kaptenid pole neli kuud merel käinud. Sunnitud tugitoolisportlased. Aga just tugitoolisportlasena alustas ka kapten Jaan Tiidemann. Seejärel hakkas ülikooli kõrvalt sõitma purjelauda ning sealt omakorda jõudis Tornado klassi katamaraanini. Kuid pidama jäi vaid aastaks.
Aastal 2004 ostis Jaan oma esimese Polarise ja kaasreederiks sai Margus Žuravljov. Aluseks polnud aga mitte „Blanca”, vaid hoopis „Vesilennuk”. Margus tõi meeskonda oma isa, Peeter Sinivälja ning kaks kogenud jääpurjetajat. „Õpipoiss-jobu-omanik“, muheleb Jaan meenutades. Aastate jooksul kogunes aga kõvasti kogemusi ning tipphetkedeks olid pronksmedalid kahelt järjestikuselt Eesti Meistrivõistlustelt avamerepurjetamises ehk Muhu Väina regatilt.
Kõigil Polaristel on oma iseloom ja just seetõttu jäi võistlustel silma „Blanca”. Ta tundus kuidagi teistsugune, justkui ebamaise olekuga, toores võistluspaat. Ka „Vesilennuk” oli täpselt sama tüüpi, ometi teistsugune. Kui „Blanca” seejärel müüki tuli, teadis Jaan kohe, et peab ta ära ostma. Ka ülejäänud meeskond liikus edasi. Suuremasse paadiklassi, kus kajutis püsti saab seista ning ka supipoti tulele panna. Oli aeg moodustada päris oma meeskond ning üheskoos uut paati vaatama minna.
Uueks meeskonnaks said kapteni kaasa Ellen, Marek, Andres ja Tarmo. Esimene kohtumine ei olnud midagi suursugust. Kai peal ja tuule käes. Hall, räsitud olemisega, poolenisti vett täis ning kajuti seinad hallitusega kaetud… Uut meeskonda oli raske veenda, et säärane „peletis“ tuleb kindlasti ära osta. Kuid ilmselgelt mõjus „Blanca” preesens ka neile, sest ostetud see alus sai ning salong punase puidu ja valge värviga uhkeimast uhkeimaks tehtud.
Uus paat oli ka sõiduomadustelt teistsugune. Kuidas Jaan esimest korda uue paadiga võistlusele läks, teavad Pirital pea kõik rääkida. Bulbkiilu külgpindala on nimelt oluliselt väiksem kui oli „Vesilnnuki” originaalkiilu oma ning juba esimesel väljasõidul Pirita sadamast triiviti jõekaldasse kinni. Kiilul on ka positiivseid külgi – kallutama peab vähem ning paat on spinnakeri all märksa stabiilsem.
Täna pretendeerivad Jaan ja „Blanca” pea igal võistlusel esikolmikusse. Peamiste konkurentidena loetleb kapten Polarised „Leila”, „Tuulelaulu”, „Vesileenu” ja viimasel hooajal esile kerkinud „Minni”. Viimane on muidugi kindlalt kontrolli all hoitud – hooajal 2010 olid kogutud punktide arv sama nii Muhu Väina regatil, Veerandtonniste Karikavõistlusel kui ka KJK Delfi Kolmapäevaregattide üldkokkuvõttes, kuid võidud noppis kõigil kordadel „Blanca”. Kapteni eeskujuks on aga endiselt meeskond „Vesilennuki” aegadest.
Kõige meeldejäävam sõit on nii kapteni kui ka meeskonna jaoks esimene võistlus pärast 2009. aastal toimunud õnnetust, kus „Blanca” masti kaotas. Mitmeid kuid võistlusareenilt sunnitult eemal olnuna oli eriti magus tulla tagasi uue masti ja purjedega ning edestada tervet võistlusgruppi 30 minutiga. Jääb üle vaid põnevusega oodata, millega hooajal 2011 üllatatakse.