Jaan Tiidemann ja Blanca

Tekst: And­res Aavik / aja­kiri Paat kevad 2011

Õues on 20 kraa­di kül­ma ja huba­ses koh­vi­kus koh­tu­vad kap­te­nid pole neli kuud merel käi­nud.  Sun­ni­tud tugi­too­li­sport­la­sed. Aga just tugi­too­li­sportlase­na alus­tas ka kap­ten Jaan Tii­de­mann. See­jä­rel hak­kas üli­koo­li kõr­valt sõit­ma pur­je­lau­da ning sealt oma­kor­da jõu­dis Torna­do klas­si kata­ma­raa­ni­ni. Kuid pida­ma jäi vaid aas­ta­ks.

Aas­tal 2004 ostis Jaan oma esi­m­ese Pola­ri­se ja kaas­ree­de­riks sai Mar­gus Žuravl­jov. Alu­seks pol­nud aga mit­te „Blanca”, vaid hoo­pis „Vesi­len­nuk”. Mar­gus tõi mees­kon­da oma isa, Pee­ter Sini­väl­ja ning kaks koge­nud jää­pur­je­ta­jat. „Õpi­poiss-jobu-oma­nik“, muhe­leb Jaan mee­nu­ta­des. Aas­ta­te jook­sul kogu­nes aga kõvas­ti koge­mu­si ning tipp­het­ke­deks olid pronks­me­da­lid kahelt jär­jes­ti­ku­selt Ees­ti Meist­ri­võist­lus­telt ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väi­na rega­tilt.

Kõi­gil Pola­ris­tel on oma ise­loom ja just see­tõt­tu jäi võist­lus­tel sil­ma „Blanca”. Ta tun­dus kui­da­gi teist­su­gu­ne, just­kui eba­mai­se ole­ku­ga, too­res võist­lus­paat. Ka „Vesi­len­nuk” oli täp­selt sama tüü­pi, ome­ti teist­su­gu­ne. Kui „Blanca” see­jä­rel müü­ki tuli, tea­dis Jaan kohe, et peab ta ära ost­ma. Ka üle­jää­nud mees­kond lii­kus edasi. Suu­re­mas­se paa­di­klas­si, kus kaju­tis püs­ti saab seis­ta ning ka supi­po­ti tule­le pan­na. Oli aeg moo­dus­ta­da päris oma mees­kond ning ühes­koos uut paa­ti vaa­ta­ma min­na.

Uueks mees­kon­naks said kap­te­ni kaa­sa Ellen, Marek, And­res ja Tar­mo. Esi­me­ne koh­tu­mi­ne  ei olnud mida­gi suur­su­gust. Kai peal ja tuu­le käes. Hall, räsi­tud ole­mi­se­ga, poo­le­nis­ti vett täis ning kaju­ti sei­nad hal­li­tu­se­ga kae­tud… Uut mees­kon­da oli ras­ke veen­da, et sää­ra­ne „pele­tis“ tuleb kind­las­ti ära osta. Kuid ilm­sel­gelt mõjus „Blanca” pree­sens ka nei­le, sest oste­tud see alus sai ning salong puna­se pui­du ja val­ge vär­vi­ga uhkei­mast uhkei­maks teh­tud.

Uus paat oli ka sõi­du­oma­dus­telt teist­su­gu­ne. Kui­das Jaan esi­mest kor­da uue paa­di­ga võist­luse­le läks, teavad Piri­tal pea kõik rää­ki­da. Bulb­kii­lu külg­pind­ala on nimelt olu­li­selt väik­sem kui oli „Vesiln­nu­ki” ori­gi­naal­kii­lu oma ning juba esi­me­sel väl­ja­sõi­dul Piri­ta sada­mast trii­vi­ti jõe­kal­das­se kin­ni. Kii­lul on ka posi­tiiv­seid kül­gi – kal­lu­ta­ma peab vähem ning paat on spin­na­ke­ri all märk­sa sta­biil­sem.

Täna pre­ten­dee­rivad Jaan ja „Blanca” pea igal võist­lusel esi­kol­mi­kus­se. Pea­mis­te kon­ku­ren­ti­de­na loet­leb kap­ten Pola­ri­sed „Lei­la”, „Tuu­le­lau­lu”, „Vesi­lee­nu” ja vii­ma­sel hoo­ajal esi­le ker­ki­nud „Min­ni”. Vii­ma­ne on mui­du­gi kind­lalt kont­rol­li all hoi­tud – hoo­ajal 2010 olid kogu­tud punk­ti­de arv sama nii Muhu Väi­na rega­til, Vee­rand­ton­nis­te Kari­ka­võist­lusel kui ka KJK Del­fi Kol­ma­päe­va­re­gat­ti­de üld­kok­ku­võt­tes, kuid või­dud nop­pis kõi­gil kor­da­del „Blanca”. Kap­te­ni ees­ku­juks on aga endi­selt mees­kond „Vesi­len­nu­ki” aega­dest.

Kõi­ge meel­de­jää­vam  sõit on nii kap­te­ni kui ka mees­kon­na jaoks esi­me­ne võist­lus pärast 2009. aas­tal toi­mu­nud õnne­tust, kus „Blanca” mas­ti kao­tas. Mit­meid kuid võist­lusaree­nilt sun­ni­tult eemal olnu­na oli eri­ti magus tul­la tagasi uue mas­ti ja pur­je­de­ga ning edes­ta­da ter­vet võist­lus­grup­pi 30 minu­ti­ga. Jääb üle vaid põne­vu­se­ga ooda­ta, mil­le­ga hoo­ajal 2011 ülla­ta­tak­se.

Comments are closed.