Jens Kasemetsa Eneli

Tekst: And­res Aavik / aja­ki­ri Paat talv 2010
Ene­li aja­veeb: eneli.net

Kui­das Jens Ene­li lei­dis, ei usu üldi­selt kee­gi. Väi­de­ta­valt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel mil­jo­nik­roo­nis­te ja kal­li­ma­te alus­te vahelt 79 000 kroo­ni maks­va Pola­ri­se lei­dis. Kont­rast tun­dus nii­võrd jabur, et proo­vi­sõit lepi­ti kok­ku juba järg­miseks päe­vaks ning sõi­du­päe­va õhtul oli teh­tud ka otsus oma esi­me­ne pur­je­kas osta. Aas­ta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jen­si elus esi­me­ne kord seda tüü­pi alust näha — 90date aas­ta­tel lõpus käi­di koos onu­ga Piri­tal Pola­ri­se pro­to­tüü­pi uudis­ta­mas ja pea­ae­gu oleks ka kau­baks läi­nud. Oma aja koh­ta oli tege­mist müs­ti­li­selt võim­sa­te joon­te­ga puhast­verd võist­lus­paa­di­ga. Eks tege­li­kult teki­tab Pola­ris veel täna­gi sama emot­sioo­ni.

Ene­li on väga staa­ži­kas ja kire­va aja­loo­ga paat. Algus­aas­ta­tel kuu­lus ta Tal­lin­na Polü­teh­ni­li­se­le Ins­tituu­di­le ning sel­lest ajast pole ka suurt mida­gi tea­da. Järg­mi­ne oma­nik oli Too­mas Soots, kel­le juh­ti­misel tuli paat kaks kor­da Ees­ti meist­riks ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väi­na rega­til. Tea­da on veel ka vähe­malt üks hõbe ning üks nel­jas koht. Pea­le seda on Ene­liga lühi­aja­li­selt sõit­nud veel mit­med kap­te­nid, oma­ni­ku kind­la käe puu­du­mise tõt­tu on Jens pida­nud ka kõvas­ti vae­va näge­ma. Paat oli käest ära las­tud ning pärast esi­mest hoo­ae­ga tuli ette võt­ta suu­re­mad reno­vee­ri­mis­tööd. Pal­jud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnne­lik­ku ree­de­rit kübet­ki mor­jen­da­nud. Pigem on pan­nud paa­ti ja sel­le hool­da­mist aus­ta­ma ning mõist­ma.

Mis on Ene­li juu­res eri­list? Selle­le on kap­te­nil kohe mitu vas­tust võt­ta. Kõi­ge­pealt kõi­ge lahe­dam mees­kond. See­jä­rel pikk ja kir­ju aja­lu­gu. Tänu Too­mas Soot­si­le teavad paa­ti kõik Ees­ti pur­je­ta­jad ning pal­ju­del on temast ka mõni lugu rää­ki­da. Ja sugu­võ­sa on suur: lõpp­e­nud suvel koha­ti kok­ku sui­sa viit Ene­li pur­je­num­briga pur­je, seda mõne tei­se paa­di peal – tun­ne on nagu võõ­rasemal, kes on oma vana­de pur­je­de­ga tei­sed oma tii­va alla võt­nud. Ene­lil on mui­du­gi oma ise­loom. Paat hak­kab lii­ku­ma ja vesi vili­se­ma juba 4m/s puhu­va tuu­le­ga, sage­li kui sõsar­lae­vad. Neiu on ka pirt­sa­kas ja ras­ke talt­su­ta­da, väga tund­lik trim­mi suh­tes. „Kõi­ge kii­rem vana­de pur­je­de­ga paat“, muhe­leb Jens. Lisaks on ta ter­ve mees­kon­na kahe hoo­aja­ga muu­tu­nud täies­ti eba­usk­likuks. Kui Vana­le ei vala, siis läheb ala­ti mida­gi unt­su. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka tei­ne ka.

Miks siis ikka­gi peaks täie mõis­tu­se­ga ini­me­ne oma­le säära­se pirt­sa­ka, mit­te just esi­me­ses noo­ruses võist­lus­paa­di soe­ta­ma, mis tahab kõvas­ti hoolt ja armas­tust? Ega ei pea­gi, vas­tab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõis­tuse juu­res kip­per, kes kl 18:30 alga­vaks võist­luseks on kai peal val­mis juba 16:00 ja ei suu­da star­ti ära ooda­ta. Eks ta oma­moo­di tõsi ole, ole­me kõik ühte­moo­di kai peal reas.

Comments are closed.